Sel nädalal sai teatavaks endise Vanalinnastuudio uue teatri nimi ja välja on kuulutatud ka kauaoodatud esietenduse kuupäev. Mida NO99-nimelise teatri vedajad, elu-, mõtte- ja teatrikaaslased Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper aga ei paljasta, on teatri avalavastuse osatäitjate nimed.

„Küllap keegi ikka mängib,” jäävad nad salapäraseks. „Proovisaalis käib igatahes kõva müdin. Aeg-ajalt kostab karjatusi, siis on vaikus, ja siis kuuldub taas ähkimist ja müdinat,” veenab Tiit, et Sakala tänava teatrimajas käib üks teistmoodi elu. Ja sünnib teistmoodi teater.

Mida tähendab lahtiharutatuna teatri nimi – NO99? Ja kuidas peaks seda välja ütlema?

Tiit: Väga lihtne, see on Teater 99, või siis Eesti teater 99. Ja NO märgib ennekõike numbrit. (Kui uurin teistegi võimalike assotsiatsioonide kohta, siis arvab Ene-Liis, et las nad siis tekivad, seda huvitavam. Mille peale Tiit muigab, et Punase teatriga oleks neid assotsiatsioone olnud ilmselt veelgi rohkem.) Lõpuks hakkasid nimevariandid, mis sisaldasid konkreetse tähendusega sõnu, kuidagi ahistama. Ja selline nummerdamise võte on maailmas väga levinud, ning Eestis pole varem ühtegi numbriga teatrit olnud. Aga määravaks sai ennekõike Hasso Krulli mõte nulli poole liikuvast ajaarvamisest, countdown’i idee, numbri vähenemine iga lavastusega. Selline pidev lõpu meeleshoidmine.

Ene-Liis: Oongi nime juures kõige ilusam. Aeg ei ole lõputu. Tuleb kasutada iga päeva ja iga lavastust, et oma programm täide viia. Ennast maksimaalselt väljendada.