Värske uuringu järgi unistavad kodutud väikesest korterist, voodikohast või stabiilsest tööst.

58-aastane Vello elab kolmandat kuud Mustamäel Akadeemia tee sotsiaalmajas. Oma kodu jõi ta 20 aastat tagasi maha. „Olin kui Don Juan, ainuke laps peres, ära hellitatud ja ennast täis,” iseloomustab Vello ennast. Kodutuna on ta elanud vilgast tänavaelu, sobranud prügikastides, saanud nolkidelt peksa ja kihelema panevad täid kaela. Mullu maist novembrini elas Vello koguni telgiga metsas, hankides siit-sealt tööotsi.

„Olen söönud seaga ühest mollist, samas aga jaganud blondiiniga voodit. Nüüd olen oma kauni naise ja laste jaoks surnud,” kahetseb keskharidusega Vello oma tegusid. Noorena käis ta läbi vale seltskonnaga, sai võimudelt karistada, elas aastaid mustadest tööotsadest ja vallutas rohkelt naiste südameid, tutvustab ta oma elukäiku. Peale selle armastas ta kallist konjakit ja mahajoodud päevi.