Mäletan, kuidas lugesin 2014. aastal ajalehest The Guardian 59-aastasest Inglise diabeetikust, kes leiti oma kodust surnuna. Kaks nädalat tagasi oli talle lõpetatud töötu abiraha maksmine, sest ta ei olnud kaks korda töötukassasse ilmunud. Äsjane reform oli selle liigitanud tõsiseks rikkumiseks.

Mehe surnukeha leiti CV-de virna kõrvalt, tema kontol oli 3,44 naela ja telefonil viie penni eest kõneaega. Köögis oli kuus teepakki, karbitäis aegumisaja ületanud sardiine ja purk tomatisupiga. Lahkamisel selgus, et tema kõht oli täiesti tühi. Elektrita ei töötanud ka külmkapp, kus ta hoidis oma insuliini. Surma põhjuseks nimetati just akuutset insuliinipuudust.