Kui Vene suursaadik Nikolai Uspenski hiljuti teatas, et Venemaa ei pea Tartu rahulepingut kehtivaks, tõi see sõnavõtt ettearvatult kaasa terava kriitika meie poliitikutelt.

Eesti rahva ja poliitikute reaktsioon sellistes olukordades on mõjutatud millestki täiesti mittepoliitilisest, mis mõjutab meie mõtlemist kahjulikul määral.

Aastal 1874 ilmus Friedrich Nietzsche essee „Ajaloo kasust ja kahjust elu jaoks”. Selles väidab Nietzsche, et koos tänapäevase ajalooteaduse esiletõusuga on inimestes arenenud ebaloomulik suhtumine ajalukku. Tema järgi tuleb ajalugu mõista kui inimese ja rahva instrumenti, mille kasutamine peab tooma kaasa positiivseid tagajärgi. Nende nimel on lubatud faktide erapoolik tõlgendamine ning falsifitseerimine.