Eesti Päevalehest alguse saanud ja Eesti Ekspressis jätkunud vaidlus rõveduste invasioonist viimase aja eesti kirjandusse leidis keskse koha tänavusel Tartu kirjanduspäeval.

Reedel Tartu Kirjandusmajas Eesti Kirjanduse Seltsi eestvõtmisel peetud konverentsil olid põhiettekanded kirjanikepaarilt Helga ja Enn Nõult, rahvaluuleteadlaselt Arvo Krikmannilt, kirjanikelt Toomas Raudamilt ja Priit Uringult ning vaidluse ühelt algatajalt Rein Veidemannilt. Tooniandvamaks oligi Nõude esinemine.

Helga Nõu, kelle debüütromaan "Kass sööb rohtu"(1965) jäi kinni Bernhard Kangro kõlblustsensuuri, loetles mitmeid põhjusi, miks inimesed vajavad roppusi, alates tähelepanu tõmbamisest või ähvardamisest ja lõpetades seksuaalfantaasia ergutamisega. Kuigi sündsus või sündsusetus sõltub kontekstist, on üldine kõnepruuk näiteks Rootsis muutunud vulgaarsemaks, möönis Helga Nõu. Naisi on harjutud kutsuma seal "vittudeks" ja üks ametitegelane olevat koguni lahti saanud pärast seda, kui ta oma naiskolleege "vituparveks" kutsus. Helga Nõu muretses iseäranis pealekasvava põlvkonna pärast, sest verbaalne vabadus võib areneda sunduseks.

Hinnates Eestis vallandunud vaidlust, arvas Enn Nõu, et see tuleneb kirjandusloo vähesest tundmisest. Põhiline olevat selgeks räägitud juba 1960. aastate keskel, mil Rootsis küpsenud uus eesti kirjanike põlvkond eesotsas Helga ja Enn Nõuga Eesti Kirjanike Kooperatiivi stagneerunud kirjastamispoliitikale vastu astus. Enn Nõu ettekanne valgustaski tema omaaegseid võitlusi Bernhard Kangroga.

Arvo Krikmanni ettekanne veeniski rohke näitestiku varal, kui rikas on rahvalooming olnud obstsöössustest. Varasemaga võrreldes on rõveduste puhul huvitavamaks peetud hoopis nende kasutamise konteksti kui rõvedusi endid.

Akadeemilisusele apelleerivaid ettekandeid kroonisid isiklikust kogemusest lähtuvad sõnavõtud. Aita Kivi ütles, et roppuste sihitu kasutamine tekitavat temas bussijaama peldiku refleksi, Kauksi Ülle seadis taas, nagu tal viimasel ajal kombeks, võru kultuuri kõrgemaks eesti omast, väites võrupärase erootika kandvat endas sigivusmaagiat, Jüri Ehlvest pani kogu päevale ironiseeriva punkti mõttega "roppused on kohutavad, veel hullem on aga roppuste mõtestamine."