Algkoolipäevilt meenub tihti kõlanud etteheide: ise veel Anna Klasi poeg ja vaat mis tegi!

“Olin probleemikas laps ja ema kutsuti minu pärast ülepäeviti kooli,” meenutab Klas. “Hiljem naersime koos, et ema sai minuga võrdse hariduse, sest käis koos minuga koolis.”

Ka korvpallur Tiit Sokk tundis end kooliajal tänu kuulsale korvpallitreenerist isale August Sokule tavaelus tähtsamana. Hiljem tekitasid võrdlused isaga ja nina peale visatud väide – sinust ei tule midagi – sundi ennast tõestada. Kahjuks jäi isal poja suurim saavutus, olümpiakuld, nägemata.

Valitsuse pressibüroos töötav Kaarel Tarand pääses kergemalt, sest tema koolipõlves polnud ei raadios töötav ema Mari ega praeguseks tipp-poliitikuks tõusnud isa Andres veel häirivalt kuulsad.

SISSEPÄÄS ERI KLASSI LOAGA. “Elu jooksul on mul tänu kuulsatele vanematele tulnud rohkem pingutada ja end pidevalt tõestada,” ohkab Diana Klas. Ja ikka kuuldus siit-sealt, et küllap isa tegi ja sokutas. Eri Klas kummutab sokutamisjutud: “Pole mina elu jooksul oma tütre teed kergemaks pühkinud, nii nagu pole seda minu jaoks teinud minu ema.”

Eri Klasi enesetõestus oli nii võimas, et ühel hetkel pöördus kuulsuse vari teistpidi ja Anna Klasist hakati rääkima kui Eri Klasi emast, mitte kui tuntud pianistist. “See rollivahetus tegi emale haiget,” meenutab maestro. “Edaspidi proovisin olla ettevaatlik, talle mitte liiga teha.”

Sellega seoses meenub üks naljakas lugu. Nimelt suvitas Anna Klas Laulasmaal ministrite nõukogu suvilas. Tema toauksel seisis silt: “Sissepääs Eri Klasi loaga”. Ja nii ta iga kord valvurile ütleski, et Eri Klasi luba on olemas.

VÕIBOLLA KERES SÜDAMES SOOVIS. Eesti legendaarse maletaja Paul Keres poeg Peeter ei leia, et isa kuulsus teda kuidagi mõjutanud oleks. “Ta oli minu jaoks tavaline inimene, eelkõige lähedane perekonnaliige. Delikaatne, sisemist elu elav ning mitte kunagi oma kuulsust rõhutav mees,” meenutab Kerese poeg. “Oma sisemusse ta kedagi eriti ei pühendanud, võistlustest – võitudest – emotsioonidest ei rääkinud. Elas nagu omaette maailmas.”

Küsimused, kas ta on Paul Keres sugulane ja kas malet ka mängib, on jäänud järjest harvemaks. Sama on täheldanud ka kuulsuse pojapoeg – reaalkoolipoiss Paul Keres. “Praktikas pole mul vanaisast ei kasu ega kahju olnud,” arvab ta. “Olen ikka öelnud, et las ta olla, kes ta oli. Mina olen mina!”

Vahetevahel võtavad Keresed ette malelaua ja kuigi profid pole kumbki, teeb isa pojale veel julgelt ära. “Malet mängima ta mind ei sundinud,” meenutab Peeter Keres. “Võib olla sisemuses ta soovis seda, aga sõnades ei väljendunud see kunagi.”

“Ma ei arva, et muusikute lapsed peaksid ilmtingimata minema samades jälgedes,” mõtiskleb Eri Klas. “Vanemate muusikalise missiooni jätkamine ei olnud mulle kohustuseks. Pigem oli muusikutee minu jaoks ette määratud, sest ema oli pianist ja sõtta jäänud isa tshellist. Meie majas elas muusika, millega ühes taktis pöörlesid-tiirlesid ema muusikaüliõpilased.”

Ka Diana Klasile meenub muusikat täis maja, kus ühes toas harjutasid vanaema Anna Klas ja Bruno Lukk, teises toas kuulas isa muusikat ja kolmandas toas tegutsesid üliõpilased.

Samas ei meeldinud sugugi see, kui vanaema tüdruku varakult üles ajas ja klaverit harjutama ärgitas.

“Isa näol on mul lapsepõlvest peale olnud eeskuju pühendunud muusikust,” räägib sama tee valinud tütar. Lihtsalt Tartu Muusikakooli klassikalise laulu eriala valinud neiu valikusse tuli väike korrektiiv. Ilmselt ema käest päritud opereti- ja näitlemispisik tegi Dianast hoopis muusikameelega näitleja.

“Mul on hea meel, et isa ei hakanud mind veenma või muuks sundima,” on Diana Klas tänulik. “Pigem oli ta alati mu kõrval hea nõuga kui ma seda vajasin.”

KALJU LEPIK EI SUNDINUD LUULETAMA. Vanemate innustavat mõju täheldavad ka kaks väliseesti taustaga inimest: presidendi nõunik Toivo Klaar ja riigisekretär Aino Lepik.

“Iga laps vaatab oma vanemate poole pilguga, et sealt eeskuju võtta,” arvab parlamendisaadik Liis Klaari ning ·veitsi aukonsuli Eestis Matti Klaari poeg.

Toivo Klaar peab oma vanemaid mõistvateks, kuid ei alahinda ka oma enesekindlust, mida raske mõjutada. “Kui ma politoloogiat õppima läksin, oli moesõnaks hoopis majandus,” meenutab ta. “Ehk oleks vanematel olnud põhjust oma tahtega mõjutada mind tol hetkel nii hägusana tunduvast erialast loobuma. Aga nad aktsepteerisid mu otsust.”

HEA RETSEPT: RÄÄKIGE OMASTEGA. Riigisekretär Aino Lepik leiab, et iga inimene peab ise hakkama saama olenemata sellest, kas ta vanemad on kuulsad või mitte. Õnneks on tal vedanud – luuletaja Kalju Lepik oli tark, põhimõttekindel ja vaimukas inimene ja tema mõju igati tervitatav.

“Tänu temale ja emale kasvasin paguluses eestlaseks,” on tütar tänulik. Luuletama isa tütart ei sundinud, kuid kokkupuuted kirjandusringkondades liikuvate huvitavate inimestega tõid palju teadmisi ning õpetasid vaatama asjadele erinevatest vaatenurkadest. Õpetasid vaatama elule laiemas perspektiivis.

Kaarel Tarand annab retsepti – rääkige kodustega rohkem, siis kaovad pinged ja vajadus end neile pidevalt tõestada. Tänu sellele retseptile pole Taranditel kunagi olnud perekonnasisest konkurentsi ega üksteisele edukuse siltide peale kleepimist. “Me räägime ja arutleme avameelselt, mõtleme paljuski ühtemoodi. Meil on lihtsalt on hea ja lahe olla omavahel.”