“Meie oleme selleks valmis,” lükkab keskhaigla naistekliiniku juhataja Lee Tammemäe ümber kuuldused, mille kohaselt suhtuvad kõik arstid kodussünnitusse halvustavalt. “Me ei propageeri kodussünnitust, kuid ma ei taha, et ämmaemandad hiiliksid last vastu võtma nagu kuritegu tegema,” ütleb Tammemäe, kelle sõnul peab kodus sünnitaja saama maksimaalset abi.

Sünnitajaid varasest rohkem

Lee Tammemäe sõnul on kodussünnitajaid alati olnud. Kodussünnitamine pole midagi uut, sest sada aastat tagasi olidki enamjaolt kõik kodusünnitused. Rohke emade ja vastsündinute suremuse tõttu hakkasid aga naised eelistama lapsi ilmale tuua haiglas.

Kui pere on otsustanud kodusünnituse kasuks, peaks sellest arstile varakult teada andma, sest teha on vaja asjakohased uuringud.

Enne kodussünnitust vaatab ämmaemand kindlasti üle raseda kodu. Hea, kui seal on telefon, soe vesi ja piisavalt avarust.

Kus naine sünnitada tahab, kas magamistoas voodis või näiteks vannis, valib sünnitaja. Lepitakse kokku ka abiline, kes aitab koristada ja teeb süüa.

Kodusünnitus on välistatud, kui naine ootab kaksikuid, loode on enneaegne või tuharseisus, eelmine sünnitus on tüsistunud või laps on liiga suur. Samas ei saa sünnituse ajal tekkida võivaid probleeme alati ette näha ning kodus alanud sünnitus võib lõppeda hoopis haiglas.

Keskhaigla sünnitusosakonna juhataja Kadi Ploomi sõnul peab kodusünnitust vastuvõtval ämmaemandal olema suured kogemused. “Ta peab ohtu ette nägema ja õigel ajal otsustama, millal on vaja haiglasse minna,” räägib Ploom. Ämmaemand võtab koju kaasa kogu vajaliku varustuse ning ta peab kindlasti valdama elustusvõtteid.

Valu võtta ei saa

Võrreldes haiglaga, ei saa kodussünnitaja valusid vaigistada. “Kindlasti ei tee me stimulatsiooni (ravimitega sünnitegevuse turgutamine - toim.) ega anna sünnitajale naerugaasi,” ütleb Tammemäe ja toonitab, et igaühele ta kodus sünnitada ei soovita.

“Haiglad pole enam sellised, kus ema peab kaua perest eemal olema. Mees elab siin naisega koos ja käib siit tööle,” seletab Tammemäe.

Mida tervem on sünnitaja ja beebi, seda kiiremini ta koju saab. Nüüd saab teha ka nn. 24 tunni sünnitust, kui hea tervise juures ema võib imikuga koju saada juba paar tundi pärast sünnitust.

Psühholoog räägib emaga

Psühholoogi Kristiina Uriko väitel ei saa iga naine kodus sünnitamisega hakkama. “Rasedaga rääkides püüame välja selgitada, miks ta tahab kodus sünnitada. Kas tal on olnud varem halbu kogemusi haigla või arstidega või peab ta kodusünnitust moeasjaks,” selgitab Uriko. Ta on uurinud Eesti peresid ja jõudnud üllatavate avastusteni.

“Näiteks on sünnituse juures viibivale mehele tähtis, mis mulje ta naisele jätab. Naine ei mõtle aga üldse sellele, tema kardab hoopis ämmaeman-

dale halba muljet jätta,” teab Uriko. Et kodu ja pere on sünnitusel tähtsad, on välismaal uuritud mehe käitumist sünnitusel.

“Siin võibki peituda nurgakivi, miks paljud tahavad kodus sünnitada. Selgus, et kodusünnitusel on mees vabam, ta ei eemaldu hetkekski naisest. Haiglas võib ta aga krampi minna. Kodus tunneb mees, et tema on valitseja, haiglas ei võta ta aga keskkonda omaks.”

Läinud aasta seisuga registreeriti Eestis 51% peresünnitusi. Võrreldes teiste maadega on normaalne, kui sünnitajatest üks protsent eelistab lapse ilmale tuua kodus. Tammemäe sõnul on loomulik, kui aastas sünnitab kodus keskmiselt kümme naist.


Katrin Linde: “Kodus sünnitad naeratades!”

“Kodus ei tunne hirmu,” kinnitab tütre ja kaksikud pojad, kodus ilmale toonud Katrin Linde, “ja sünnitus on kui naeratus! Ja valu ei ole.” Linde sõnul on haiglaväline sünnitus palju loomulikum.

“Naine on üheksa kuud ennast ette valmistanud, mõttes kõik läbi mänginud. Mul on viis last ja kolm neist on sündinud kodus. Haiglaga võrreldes on suur vahe. Sinna sa lähed kui reasünnitaja, kuid kodus sünniks ette valmistudes lugesin ma palju vastavat kirjandust, õppisin lõdvestumist. Ja kodus sünnitades ei tekkinud mul rebendeid, sest kõik oli rahulikum ja loomulikum.” Linde sõnul mõjub sünnikoht ka lastele. “Nad on rahulikumad ja kuidagi nagu rohkem armastust tundnud.”

Samas ei taha Linde kodusünnitust propageerida. “Ma ei olegi selline tüüp, kes sõbrannadega kohvikus istuks ja kudrutaks. Pärast seda, kui mina kodus sünnitasin, ei ole ma oma tutvusringkonnas küll järgijaid märganud.”

Suvel oli Türil Eesti Kodusünnituse Toetusühingu asutamiskoosolek. “Tahame toetada ja julgustada naisi, kes on otsustanud oma lapse väljaspool haiglat ilmale tuua,” kommenteerib kodusünnituse toetusühingu esindaja, nelja lapse ema Merje Luuk, kes oma noorima lapse, nüüd juba kahese Marie, kodus sünnitas.

Merje lükkab ümber arvamuse, et kodus sünnitajad on ilmtingimata rumalad või asotsiaalsed tüübid. “Ei, kõik aktiivse sünnituse pooldajad on haritud ja intelligentsed naised, kes on enne lõpliku valiku tegemist pikalt kaalunud. Kodus on hea aura, ei saa öelda, et oleks ebahügieenilisem kui haiglas. Loomulikult peab ka kodus ämmaemand abiks olema. Kuid risk jääb alati: ohutu pole sünnitus ei haiglas ega kodus.”

Tallinna Pelgulinna haigla sünnitusmaja peaarst Maike Parve kodus sünnitamist ei poolda. Samal arvamusel on ka Eesti Naistearstide Selts. “Ämmaemandad ei tohikski kodus sünnitust vastu võtta. Eestis puuduvad seda reguleerivad seadused, ei anta välja ka vastavaid litsentse. Kes vastutab, kui midagi juhtub? Loomulikult on naisel vaba valik, kus sünnitada, sundida ei saa kedagi. Aga mis puutub sellesse, et kodus sünnitamised hästi lõpevad, siis tean juhtumeid, kus naine on pärast verejooksudega eluohtlikus seisundis haiglasse toodud.”

Kirsti Vainküla