arvustus Hendrik Adamsoni “Laotuse õlman” on ilus raamat nagu ta vend ja õdegi. Sisu asetseb ilusal paberil, kaas on ilus must ja karp samuti. Raamat tundub luuleraamatu kohta suhteliselt paks, kokku on selles 104 lehekülge, millest 94 luuletuste all.

Raamatu sisu on koostaja Hando Runnel jaganud kaheks osaks: ”Eros ja heeros” ning ”Laotuse õlman”. Mõlemas osas on luuletused reastatud enam-vähem kirjutamise aja järgi ning see ajavahemik, mil need luuletused kirjutatud, on 1919–45.

Võib tunduda, et jällegi on trükitud vanaaegseid luuletusi, mis igavad ja arusaamatud, kuid nii see pole. Pigem tundub Adamsoni rahvalaululisus, mida selles raamatus sisaldub rohkem osas ”Eros ja heeros”, eriti tänapäevane ja mis peamine – lihtne ja kaasakiskuv. Nii et kui lugeja ennast paarist esimesest pikemast loriheietusest läbi närib, peaks raamat edasi olema lihtne ja huvitav. Ja ka need pikad heietused, millega raamat algab, leiavad omal koha: lugeja tutvub ja harjub neid lugedes mulgi murdega.

Hendrik Adamson on eri aegadel kirjutanud erimoodi. Kuna raamatus on enamusel luuletustest aastaarvud all, võib huviga jälgida Adamsoni kirjanikunatuuri muutumist. Mulle isiklikult meeldivad kõige rohkem tema 1930. aastatel kirjutatud luuletused.

Soomes on viimastel aastatel lahti läinud tõeline murdebuum: murretes kirjutatakse palju, murretesse tõlgitakse koomikseid jne. Soomlased ise seostavad seda euroühinemisega ja arvavad, et inimene hakkab Liidus otsima omapära, et mitte hall mass olla. Võib-olla on kolme murderaamatu ilmumine ühises karbis märgiks samasuguse buumi algusest Eestis.