Neli päris ehtsat munka peavad juba kaks aastat Tallinnas oma ordut ja teevad misjonitööd, kirjutab Eesti Ekspress.

"See on dominiiklaste kolmas tulemine Eestisse," räägib üks neljast vennast, isa Damian (29). Juba 13. sajandi algul elasid dominikaanid esialgu Toompeal, pärast probleeme teutooni munkadega kolisid Piritale nunnade juurde ja siis Narva. 1246 ehitasid nad Vene tänavale Katariina kloostri ja kiriku, mille hooldusõiguse pärast praegu agaralt vaieldakse. Mungad näevad seda suurepärase kontserdi- ja teatripaigana ja loodavad kogu südamest, et ei jõustuks ammu ringelnud diskoteegiidee.

Jacek ja Damian on vabatahtlikult Eestisse teenima tulnud poolakad, Igor ja Vladimir Eesti venelased. Vennad peavad loenguid, annavad Hariduskolleegiumis lastele tunde, laulavad, korraldavad kloostri keldris kontserte, õpivad keeli. Mormoonidega dominikaanid end võrrelda ei lase. Nad peavad oma pisikeses kabelis küll eesti, vene, inglise, poola ja leedu keeles jutlusi, aga tänaval inimesi ei tüüta. "Me oleme siin Eestis isegi rohkem nagu jesuiidid, mitte nagu dominiiklased: me jutlustame ja levitame oma sõnumit kultuuri kaudu," ütleb Damian.

Siiski loodab ta, et katoliku kirik võiks Eestis paarikümne aastaga jõuda Soome tasemele, kus koguduses on umbes 2000 liiget.

"Dominiiklased peavad elama vaesuses ning sõnakuulelikkuses," teatavad paavst Honorius III ordu reeglid aastast 1216. Vendade ametikorter Vene tänava kloostrikompleksis vaesuse tundemärke ei näita: sajanditevanune renoveeritud puitlagi, moodne sisustus. "Meie vikariaat on väga noor ja vaene, aga ordus on Ida-Euroopa osakond ja see aitab nii meid kui ka Vene dominiiklasi väga palju ka rahaliselt," räägib Damian. Nii taotlevad mungad praegu vahendeid uue korteri jaoks samasse Ladina kvartali südamesse, sest neljakesi jääb ühes kitsaks.