Rahupreemia:

• Al Gore’ile ja ÜRO valitsustevahelisele kliimamuutuse komisjonile (IPCC) kliimamuutusest teadlikkuse tõstmise eest

Surve ülalt ja alt

Vello Pettai

Tartu ülikooli politoloogiaprofessor

Nobeli rahupreemia laureaadid on aastate jooksul jaotunud kahte kategooriasse: kas aktuaalsed poliitikategelased või siis pikaajalised aktivistid mõne rahu- või arenguküsimuse toetuseks. Tänavused laureaadid on kombinatsioon mõlemast. Al Gore on pälvinud viimase paari aasta jooksul rohkesti tähelepanu oma kliima muutumist uuriva dokumentaalfilmi “Ebamugav tõde” eest. Samas on ÜRO valitsustevaheline kliimamuutuse komisjon see rühm aktiviste, kes on oma regulaarsete aruannete kaudu andnud probleemi hindamisele teadusliku aluse.

Selline tandem peaks tekitama kliimamuutuse probleemide lahendamiseks survet nii ülalt- (tipp-poliitikutelt) kui ka altpoolt (teadlastelt, tavakodanikelt). Ent töö selles osas alles algab. Vaja on uuendada Kyoto kliimaleping, jõuda selguseni arenenud ning arenevate riikide tööjaotuse osas selles küsimuses, analüüsida kliimamuutuse pikaajalist mõju maailma majandusarengule, luua meetmeid juba kliimamuutusest kahjustatud piirkondade taastamiseks.

Neile küsimustele tähelepanu pööramine on raske niikaua, kui maailma juhtriik USA peab tähtsamaks oma sõjalisi aktsioone Iraagis ja Afganistanis ning terrorismivastast sõda üldisemalt. Nii jätkab Nobeli komisjon oma tava anda aeg ajalt rahupreemia inimesele või organisatsioonile, kes parajasti võitleb justkui vastuvoolu maailma üldisele poliitikasuunale. Meenub nt 1985. a preemia, mis anti keset külma sõda organisatsioonile Rahvusvahelised Arstid Tuumasõja Vältimiseks.

Selliste laureaatide edaspidine edu oma eesmärkide edendamisel sõltub just sellest, kuivõrd Nobeli preemia maagiline staatus aitab mobiliseerida veelgi rohkem inimesi valitseva korra või poliitilise suuna muutmiseks. Selles plaanis on Al Gore’il kindlasti kasulikum hoiduda USA presidendikampaaniast ning pigem jätkata oma valgustustööd rahvusvaheliselt. Kampaanias jõuab ta osaleda siis, kui on selgunud Demokraatliku Partei kandidaat ning tema kaudu saab taas vallutada Valget Maja. Siis oleks tal väga uhke olla nt USA presidendi eriesindaja kliimamuutuse küsimuses.

Maailma rahuküsimused ongi tänapäeval seotud pigem nähtamatute poliitiliste või sotsiaal-majanduslike probleemidega, nagu kliimamuutus või vaeste riikide arenguväljakutsed (nt eelmise aasta laureaat Grameen Pank Bangladeshis).

Esimene mainitud probleem võib ju viia selleni, et teatud piirkondades tekib põud, mis lõpeb veekonfliktiga. Teine aga põhjustab sotsiaalseid pingeid, mis võivad viia kodusõjani. Selles mõttes jäävad klassikalised rahupreemia laureaadid, nagu Yasser Arafat või David Trimble, tulevikus pigem erandiks.˝

Majanduspreemia:

• Leonid Hurwiczile (1), Eric Maskinile (2) ja Roger Myersonile (3) mehhanismide kavandamise teooriale aluse panemise eest, millega laiendatakse majandusanalüüsi meetodeid

Matemaatilise mõtteviisi oluline roll

Hardo Pajula

SEB makroanalüütik

Kui füüsika teoreetiliseks alusoletuseks on seisukoht, et universumis valitsevad kõiki liikumisi ja muundumusi fundamentaalsed loodusseadused, siis majandusteadus algab tõdemusest, et inimvajadused jäävad alati suuremaks kui nende rahuldamise võimalused. Sellest tõsiasjast tuleneb omakorda kaks edasist järeldust. Üksikisiku tasemel sunnib ressursside suhteline nappus inimesi valima, ühiskonna tasemel tekib aga vajadus mingi eristamismehhanismi järele.

Et näiteks autosid on vähem kui isikuid, kes neid endale soovivad, siis tuleb paratamatult kuidagi otsustada, kes lõpuks rooli taha pääseb – need kaks gruppi tuleb teineteisest eristada. Võimaluste arv on siin piiratud üksnes mehhanismiinseneri kujutlusvõimega: autosid võib jaotada võimukeskuse suva järgi, nende pärast võib kakelda, võidu joosta, küsimustele vastata, ülesandeid lahendada jms.

Konks on siin aga selles, et iga eristamismehhanism mõjutab omakorda inimeste käitumist ja avaldab seega tagasimõju jaotatava hüvise tootmisele.  Nagu me omast kogemusest teame, meenutavad sõiduautod autoostulubadega süsteemis pigem kiireid aiatraktoreid. Laias laastus ei käi jutt seega üksnes sellest, kes mida saab, vaid kogu ühis-elu valitsevast reeglistikust. Heal lapsel on mitu nime ja seetõttu nimetatakse eristamismehhanismi majandusteoorias ka kooskõlastamis- või ressursipaigutusmehhanismiks.

Mehhanismide kavandamise teooria tegelebki ühiselu korraldavate reeglistike omaduste tundmaõppimise ja analüüsiga. Erilist tähelepanu pööratakse seejuures konkureerivate reeglistike ajendeid mõjutavatele omadustele ning sellele, mil määral meelitavad eri mehhanismid inimesi avalikuks tegema ainult neile teadaolevat, kuid ühiselu mõistuspäraseks korraldamiseks vajalikku informatsiooni.

Ega siin põhimõtteliselt midagi väga uut ei ole, säärased küsimused sundisidki Adam Smithi kaks ja pool sajandit tagasi sule sõrme võtma. Oma suhtelise uudsuse ammutab mehhanismide kavandamise teooria aga ennekõike oma teoreetilisest südamikust – mänguteooriast.  Arutelu ühiskonna elu reguleerivate reeglite kogumist on oma põhiolemuselt filosoofiline – see jääb kestma seniks, kuni meie bioloogiline liik säilib oma praegusel kujul. Matemaatilise mänguteooria rakendamine võib siin anda eksliku ettekujutuse lahendatavusest, mis sedalaadi probleemidel olemuslikult puudub. Ent segasuse ja udususe vastase vahendina on matemaatilisel mõtteviisil siingi kindlasti väga oluline roll.  Ja seda näib tänavune auhind ka kinnitavat. ˝

Keemiapreemia:

• Gerhard Ertlile keemiliste protsesside uurimise eest piirpindadel

Vastused ammustele küsimustele

Jaak Järv

Eesti teaduste akadeemia akadeemik,

Tartu ülikooli orgaanilise keemia professor

Suur hulk, kui mitte enamik olulisi keemilisi protsesse toimub piirpindadel ja seda nii keemilise katalüüsi nähtustes kui ka biokeemilistes protsessides. Piirpinnal valitsevad hoopis teistsugused tingimused, kui teame olevat nendes faasides, mida see piirpind lahutab.

Klaas ja selle sees olev vesi ei segune, kuid nende kokkupuutekoht ongi piirpind. Klaasi lähedal olevad veeosaksed on klaasiosakeste lähedusest tugevasti häiritud ning neil esineb omadusi, mida ei ole veeklaasi täitvatel ülejäänud veeosakestel. Näiteks võivad klaasi piirpinnal olevad veeosakesed käituda happena, kuigi vees endas see omadus ei avaldu.

Olenevalt tahke piirpinna omadustest võib selle mõju olla nii tugev, et piirpinnaga kokku puutuvad aineosakesed hakkavad lagunema. See ongi pinnas reaktsioonide toimumiseks.

Väga tähtis on mõista piirpinna omadusi ja osata ennustada, kuidas käituvad sinna sattuvad vedeliku- või gaasiosakesed. Selle uurimisele pühendus ka Gerhard Ertl. Saadud teoreetilisi teadmisi osutus võimalikuks kasutada väga praktilistel eesmärkidel. Õnnestus mõista, kuidas toimivad katalüsaatorid juba varem tuntud keemiatehnoloogiates, kus toimub näiteks ammoniaagi süntees vesinikust ja lämmastikust, mille täpne seletus kaua aega puudus.

Alates 1970. aastate keskpaigast huvitas Ertli, mis juhtub vesinikumolekuliga, kui ta satub selliste metallide pinnale nagu plaatina, pallaadium või nikkel. Leides vastuseid tõsiteaduslikele probleemidele, oskas ta vastata ka praktika poolt esitatud küsimustele. Tulemuseks oli piirpindadel toimuvate protsesside teooria, mis on rakendatav väga paljude protsesside olemuse selgitamiseks ning võimaldab leida nende teostamiseks mitmeid viise ning valida nende hulgast kas kõige kiirem, odavam või ohutum.

Nobeli teadusauhind on kindlasti väga prestiiÏikas, kuid selle määramise mängureeglid jätavad ruumi nii juhusele kui ka teadlikule enesereklaamile. See ei vähenda Nobeli auhinna hiilgust, vaid isegi suurendab selle võlu ja muudab rituaali atraktiivsemaks. Kui preemia saamine on muutunud teadlasele suurimaks tähelepanuavalduseks, siis preemia mittesaamine ei tunnista kindlasti teisejärguline olemist. Rootsi kuningliku akadeemia palvel olen minagi mõnelgi aastal oma eelistusi komisjonile edastanud ning tean, et ka nominendi staatusest kõrgemale mittetõusnute teadustööd ning saavutused on väljapaistvad ja olulised.

Nobeli preemiad annavad ka olulise võimaluse juhtida avalikkuse tähelepanu akadeemilisele maailmale, eriti kui järjest rohkem rõhutatakse peale märkimisväärse preemiasumma ka uurimistöö kvaliteeti. ˝

Meditsiinipreemia:

• Mario R. Capecchile (1), Martin J. Evansile (2) ja Oliver Smithiesile (3), kes avastasid põhimõtted, kuidas embrüonaalseid tüvirakke kasutades tekitada hiirtes geenimuudatusi

Fundamentaalteaduslikud uuringud

Toivo Maimets

Tartu ülikooli rakubioloogia professor

Nende meeste töö puhul on esmatähtsad tehtud fundamentaalteaduslikud uuringud. Martin Evans on alates 1970. aastatest uurinud embrüonaalsete rakkude olemust ja põhjusi, miks ühestainsast viljastatud munarakust areneb välja täiuslik organism, mis koosneb miljarditest kõige erinevama välimuse ja funktsiooniga rakkudest. 1981. aastal suutis ta eraldada hiire embrüo varajasest arengujärgust embrüonaalsed tüvirakud, millel oli võime paljunedes anda nii endasuguseid rakke kui ka kõiki teisi erinevaid organismi rakutüüpe. Neid on nüüdseks eraldatud paljudest liikidest, kaasa arvatud inimesest. Kuus aastat hiljem näitas Evans ka, et kui sellistesse tüvirakkudesse sisestada mingit haigust põhjustav geenivariant, siis on neist rakkudest võimalik luua hiir, kelle järglastel ilmnevad selle haiguse tunnused. Embrüonaalsete tüvirakkude geneetiline modifitseerimine võimaldab  mõista haiguste tekkepõhjusi ja luua uusi ravimeid.

Rakus olev DNA, mis on põhiline pärilikkuse kandja, on  hiiglapikk, koosnedes näiteks inimese rakkudes miljarditest nukleotiidipaaridest. Kuidas seda modifitseerida, nii et soovitud muudatus satuks just õigesse kohta ja hakkaks seal õiges kontekstis toimima? Appi tulid DNA rekombineerimise alased uuringud, mida teineteisest sõltumatult viljelesid nii Capecchi kui ka Smithies. Joshua Lederberg oli  juba 1958. aastal saanud Nobeli preemia selle eest, et demonstreeris bakterites toimuvaid DNA-ahelate vahetamise protsesse. Capecchi ja Smithiesi uuringute tulemusena selgus, et sellised rekombinatsioonid toimuvad piisava sagedusega ka imetajarakkudes ning identsete järjestustega on võimalik vahetamiskohti täpselt “ette kirjutada”.

Nobeli preemia väärilisi töid iseloomustab see, et nende tulemused on laialdaselt kasutatavad. Nii on see ka tänavuste preemiatega. Tänu võimalusele kontrollitavalt muuta katseloomade DNA koosseisu on võimalikuks saanud geenide funktsioonide eksperimentaalne uurimine. Nii inimese kui ka hiire genoomis on umbes 22 400 geeni. Pea pooli neist on juba uuritud kirjeldatud meetoditega tervikliku organismi kontekstis ning see on andnud asendamatut informatsiooni nende geenide funktsioonidest organismi normaalses arengus ning haiguslike nähtude tekkemehhanismist, mis kaasneb geenide mutatsioonidega.   

Viimaste aastate Nobeli preemiatel on aga lisaks veel üks ühine tunnusjoon. Ehkki statuut näeb ette autasu andmist vaid kuni kolmele preemia määramise ajal elavale teadlasele, tugineb pärjatud saavutus sadade  meeskonnaliikmete ja kolleegide tööle, milleta ei oleks nende tulemusteni jõutud. Pole parata, tänapäevasele teadustöö loogikale ja korraldusele on Alfred Nobeli aegsed piirid ammugi kitsaks jäänud. ˝

Füüsikapreemia:

•Albert Fertile (1) ja Peter Grünbergile (2) täna-päevaste kõvaketaste aluseks oleva gigantse magnettakistuse alaste tööde eest

Aegruumivälised

dimensioonid

Endel Lippmaa

Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik

Selle sajandi esimene tehniline revolutsioon on juba toimunud. Igaüks, kes kasutab moodsat arvutustehnikat, internetti või kaabeltelevisiooni, mobiilsidet, arvutimänge ja muid multimeediume või sõidab moodsa autoga, kasutab kõigeks selleks ka spintroonikat, milles elektrivoolu tugevuse moduleerimine toimub viienda mõõtme ehk kvantmehaanilise spinnkoordinaadi kaudu. Spintroonika aluseks on 2007. aasta Nobeli laureaatide Albert Ferti ja Peter Grünbergi gigantse magnettakistuse alased tööd. Juhtivuselektronide liikumine läbi magnetilistest ja mittemagnetilistest kiledest koosneva paketi sõltub magnetkilede spinnide kvantolekutest, mis on väga tundlikud arvuti kõvaketta lugemisel tekkiva impulssmagnetvälja suhtes.

Grünberg kasutas oma esimeses töös kolmest nanokihist koosnevat raud/kroom/raud-süsteemi, milles magnetväljatundlikult orienteeritud spinnid asusid raua elektronstruktuuris. Fert uuris märksa tundlikumat, kuni kuuekümnekihilist samalaadset paketti. Kuna kihid on väga õhukesed, siis toimib isegi toatemperatuuril ka kvantmääramatusest tingitud tunnelefekt ja ferromagneetikutevaheline nanokile võib olla ka isoleeriv, näiteks tagab alumiiniumoksiid eriti suure magnetväljatundlikkuse. Pool aastat tagasi õnnestus spintroonika ühendada ka ränielektroonika kiipidesse (I. Appelbaum).

Professor Grünberg patenteeris oma avastuse otsekohe ja tulemuseks on serverarvutite kõvakettamahu tuhandekordistumine koos sellest tuleneva infouputusega. Enamgi veel, need tööd lisasid meie tänapäevase aegruumi neljale mõõtmele (pikkus, laius, kõrgus ja aeg) veel sama olulise spinnmõõtme. Spinnkoordinaatidesse tuleb suhtuda täie tõsidusega. Kui tavalises õhuhapnikus oleks üheainsa elektroni spinnolek vale, tekiks kohe tappev singletne hapnik. Edaspidiseks igapäevaseks tarbimiseks on praegu veel varuks enam kui tosin aegruumivälist dimensiooni.˝


Kirjanduspreemia:

•Doris Lessingile realistliku ja uskumatu kujutamise eest, uurides jagatud tsivilisatsiooni läbi naise kogemuse

Peaaegu sajandi jagu elu ja tarkust

Kätlin Kaldmaa

tõlkija

Maailm on Doris Lessingi eluajal teinud läbi päris suuri muutusi. 22. oktoobril 88-aastaseks saanud Doris Lessing sündis Pärsias, praeguse Iraani territooriumil. Mõne aasta pärast kolis perekond Rodeesiasse, mille asemel praegu on Zimbabwe. Aafrikat kannab ta südames siiani ning tema kirglikud sõnavõtud sealsetes riikides toimuva ülekohtu ja korruptsiooni vastu tõid 1956. aastal kaasa keelu siseneda nii Lõuna-Aafrika Vabariigi kui ka Lõuna-Rodeesia territooriumile. Alles nelikümmend aastat hiljem lubati auväärne kirjanik oma Lõuna-Aafrikas elavat tütart ja tütrelapsi vaatama.

Kõige enam on selle aja jooksul muutunud naise positsioon ühiskonnas ja perekonnas. Lessing on küll võidelnud lapsepõlve kivistunud arusaama vastu, et naise elu lõpeb abielu ja lastesaamisega, ometi ei saa teda parimagi tahtmise korral kuidagi süüdistada feminismis. Tema on oma potentsiaali viimseni töösse rakendanud ja välja elanud ning ergutab kõiki naisi sedasama tegema. Loomulikult tunnistab ta ise, et temal oli ja on seda lihtsam teha, sest on ta ju vabakutseline kirjanik ega sõltu kellestki peale iseenda. Viimasel paarikümnel aastal on ühiskonna feminiseerumine aga saanud sisse nii suure hoo, et paljudel kohtumistel lugejatega tunneb Lessing vajadust astuda välja meeste õiguste kaitseks, mida ta silma pilgutamata teebki.

Järgmine suur põhimõtteline muudatus, mis on Doris Lessingi eluajal aset leidnud ning millest ta oma esseedes ja kõnedes väsimatult on rääkinud, puudutab haridust ja haritust ning intelligentsust. Suures osas maailmast on haridusest viimase sajandi jooksul saanud eelisõiguse asemel midagi ise-enesestmõistetavat. Sellest hoolimata läheb lugu intelligentsusega järjest kehvemaks. Ühes oma essees räägib Doris Lessing loo targast tütarlapsest, kes pärast kõrgkooli läks aastaks Prantsusmaale eluõppustele. Seal tutvustati talle religiooni, Kristuse ja katoliikluse valdkonda ning viidi viimaks ka Notre Dame’i jumalateenistusele. Pärast teenistust olnud neiu hämmingus: “No aga ikkagi – kas nad on mingid kannibalid või?”

Kannibalism ei ole tingimata negatiivne nähtus. Idee poolest on tegemist ju lihtsalt jõu ülekandmisega ühest kehast teise. Doris Lessingi kiiratud ja kirjutatud vaimset jõudu on äärmiselt lihtne enda kehasse üle kanda. Võetagu ja loetagu, ostetagu ja laenatagu: “Kõige ilusam unelm”, “Viies laps”, “Kuldne märkmeraamat”,  “Under My Skin”, “Walking in the Shade”, “Time Bites”, “Mara and Dann”. Ei teki küsimustki, miks Nobeli preemia.  ˝