— Teie, Tõnis Timmuski ja Jaan-Olle Andressoo 2007. aastal avaldatud artiklis räägiti kahest uuest valgust, CDNF ja MANF, mis töötavad närvikasvufaktorina ja võivad Parkinsoni tõve ravimisele kaasa aidata. Milliseid edusamme nende valkude uurimisel vahepeal on tehtud?

— Nature artiklis raporteerisime me CDNF-i avastamisest ja selle toimest. Parkinsoni tõvega seotud loomkatsed näitasid, et see uus faktor mitte ainult ei kaitse känguvaid dopamiinineuroneid, vaid suudab juba tekkinud närvikahjustusi isegi mõnevõrra leevendada. See oli üllatav ja meeldiv, kuna ükski praegu kasutusel olev ravim ei suuda neurodegeneratiivsete haiguste puhul – nagu Alzheimeri, Parkinsoni, Lou Gearingi või Huntingtoni tõbi – neuronite kängumist aeglustada, veel vähem nende funktsiooni taastada.

Tänavu avaldasime ajakirjas The Journal of Neuroscience artikli, kus uurisime selle perekonna teist faktorit MANF-i. CDNF ja MANF moodustavad uue närvikasvufaktorite perekonna, mis on tähelepanuväärne selle poolest, et neil leidub sugulane ka putukate ja muude selgrootute juures, kellel muid närvikasvufaktoreid ei ole. Seega on nad evolutsiooniliselt kõige vanemad närvikasvufaktorid. Täpsuse mõttes tuleb öelda, et MANF-i avastasid meist isegi varem (aga sõltumatult) kanadalased. CDNF on aga puhtalt meie avastatud.

— Mis siis uute uuringutega välja tuli?

— Leidsime, et ka MANF-il on needsamad head omadused: ta mitte ainult ei kaitse Parkinsoni tõve loomamudelis neuroneid, vaid suudab nende funktsioone ka taastada. Aga hästi põneva avastuseni jõudsime, uurides, kui hästi see närvikasvufaktor ajus levib. Et sellist närvikasvufaktorit haiguse raviks kasutada, ei või seda manustada vereringesse, kuna aju ja ülejäänud keha vahel eksisteerib tõke nimega aju-vere barjäär. Sellest tõkkest valgud – ja kõik närvikasvufaktorid on valgud – läbi ei lähe. Neid tuleb süstida otse ajju.

See tähendab, et patsiendile tuleb teha stereotaktiline ajuoperatsioon. See on väga täpne ja küllaltki töömahukas operatsioon. Ajju viiakse juuspeen kateeter, mille kaudu pumbatakse sinna kasvufaktorit. Mõned kasvufaktorid, näiteks GDNF (gliiapärane närvikasvufaktor), mida ka minu töörühm on väga palju uurinud, on sel viisil kliinilistes katsetustes. Nii et maailmas liigub juba praegu ringi paarkümmend inimest, kellel on peas selline kateeter.

— Miks on siis vaja veel uusi võimalusi otsida?

— GDNF on andnud kliinilistes katsetustes häid tulemusi ning ka GDNF-i sugulane neurturiin on ilmutanud lubavaid omadusi. Aga mõlemal on üks väga suur probleem – nad on sellised kleepuvad valgud, mis levivad ajukoes halvasti. Sinna kohta, kuhu nad süstitakse, nad ka jäävad.

Parkinsoni tõve puhul hävivad neuronid nn mustolluses, mis on küllaltki lai ala. Sealsed dopamiinergilised neuronid saadavad oma närvijätkeid aju juttkehasse, mis on veelgi suurem ala. Kummassegi piirkonda süstitud valgud peavad seega levima süstimiskohast palju kaugemale, et neist kasu oleks.

Seetõttu uurisime, kui hästi MANF ja CDNF ajus levivad. Meil oli suur rõõm tõdeda, et palju paremini kui kõik senituntud närvikasvufaktorid, ka GDNF.

— Kui need valgud nii kasulikud on, siis saab neid ilmselt kasutada muukski kui Parkinsoni tõve raviks?

— Uurime seda. Nii palju võib öelda, et meil on juba praegu tulemusi, mille kohaselt on mõlemal faktoril võime kaitsta närvirakke ajurabanduse puhul. Ja hästi-hästi algses faasis on uurimused selle kohta, milline mõju oleks neil ja eelkõige CDNF-il Alzheimeri tõve käigus känguvatele ajukoore neuronitele.

Esimesed tulemused on väga paljulubavad, nii et teil on õigus. Me ise loodame, et lisaks Parkinsoni tõvele võiks CDNF-i, aga miks mitte ka MANF-i tõenäoliselt kasutada ka ajurabanduse ja loodetavasti Alzheimeri tõve raviks.

— Aga praktiliste ravimeetoditeni jõudmiseni läheb aega?

— Kui mõelda, kuidas neid kasvufaktoreid võiks kasutada, siis selleks on paar moodust. Üks võimalus on süstida neid valke otse ajju. Sellisel juhul, nagu öeldud, tuleks patsiendile teha küllalt keeruline operatsioon. Talle pannakse hästi peen nõel ajju ja siis pumbataks selle kaudu pidevalt (või kord nädalas, või kord kuus) valku otse ajju. See on üks võimalus, mida on kliinilistes katsetustes teiste närvikasvufaktoritega juba kasutatud.

Teine võimalus on geeniteraapia: võtta seda valku kodeeriv geen, panna ta viirusvektorisse, mis sisaldab selle geeni avaldumiseks vajalikku infot, ja süstida patsiendi ajju. Niimoodi oleks vaja ainult korra süstida, siis on see viirus seal ja toodab faktorit kohapeal.

Tavaliselt on geeniteraapias kasutatavad viirused tehtud inimesele täiesti kahjutuks, aga sellise meetodiga on seotud teistsugune probleem. Praegu geeniteraapias kasutusel olevad viirused on sellised, mis töötavad kogu aeg. Aga vaja oleks võimalust selle viiruse töö vahepeal peatada, sest liiga palju faktorit võib olla kahjulik. Kui valk mõjub ka muudele rakkudele, võib hullemal juhul tekkida kasvaja. See on nende uute faktorite puhul just kõige suurem oht. Loomkatsetes tuleb väga hoolsalt kontrollida, et katseloomadel ei tekiks kasvajaid.

Ja kolmas viis oleks rakuteraapia: te võtate ja viite näiteks meie leitud CDNF-i geeni tüvirakkudesse ja muudate need rakud neuroniteks, mis toodaksid kasvufaktorit. Operatsiooni käigus siiratakse need rakud patsiendi ajju, kus nad asendavad juba kaotatud neuroneid ja toodavad ravivat faktorit veel allesjäänud neuronitele. Ka sellisel viisil üritatakse juba inimesi ravida, tõsi, olles alles kliiniliste katsetuste alguses.

— Kuidas neid valke toodetakse?

— Võetakse inimese vastav geen, see viiakse geenitehnoloogia meetodeid kasutades inimese, putuka või bakteri rakku ja siis pannakse see rakk neid valke tootma. Mina isiklikult eelistan inimese rakkudest toodetud valku. Seda toodetakse põhimõtteliselt samamoodi kui nüüdseks juba kümneid aastaid kasutuses olnud insuliini.

Geenitehnoloogia annab meile siin suured võimalused. Me võime seda valku toota piiramatus koguses ja täpselt sellisena, nagu see inimesel on.

— Aga kust saadakse need mürgid, mis loomades Parkinsoni tõbe simuleerivad?

— Need ajumürgid, mida me loomkatsetes kasutame, 6-hüdroksüdopamiin või MPTP, on ajus moodustuvate ainete sarnased. Täpselt samasuguseid aineid ajus looduslikult ei teki, need on ikkagi kunstlikud mürgid.

MPTP puhul on huvitav selle leidmislugu. Aine avastati väga üllataval ja kurval moel. 1976. aastal Marylandis üritas keemiatudeng sünteesida mõnuainet MPPP. Süntees läks aga viltu ja preparaat osutus saastatuks MPTP-ga. Kõik, kes seda preparaati võtsid, said Parkinsoni tõvega sarnaneva haiguse, ning kahjuks suri neist enamik. Neid ravinud arst taipas, et siin on midagi, mis võiks ka järeltulevatele põlvedele kasulik olla. Seda mürki hakati kasutama loomkatsetes.

— Kas siis sellist mõnuainet poleks võimalik välja töötada, mis oleks heatoimeline ja kahjutu?

— Üldiselt ei ole, kuna mõnuained või narkootikumid mõjuvad põhiliselt sellesama dopamiinisüsteemi kaudu. Need ei ole needsamad dopamiinirakud, mis Parkinsoni tõves hävinevad, vaid teise ala – kõhtmise katendi (Ventral tegmentum) närvirakud.

Need töötavad sellisel kujul, et ega neid väga ära petta saa. Kui te tahate mõnu saada, siis peate neid närvirakke ärritama, aga kui te neid närvirakke pidevalt ja tugevalt ärritate, siis tekib teil sõltuvus.

Kindlasti võib sünteesida leebemaid ja kavalamaid aineid, aga seda, kuidas saaks sünteesida sellist narkootikumi, mis oleks täiesti kahjutu, on minul küll väga raske ette kujutada.

— Millised tingimused peab üks uus ravim täitma, et see kasutusele võetaks?

— Igasuguste uute ravimikandidaatide puhul kehtivad väga ranged reeglid. Seadus nõuab tervet hulka loomkatseid. Parkinsoni tõve ravimi puhul tuleb ilmtingimata teha katseid ka ahvidega. Tõsi, tingimata ei pea ravimit katsetama inimahvidel, võib kasutada ka primitiivsemaid ahviliike.

Alles siis, kui need tulemused on positiivsed, võib alustada kliinilisi katsetusi. Esiteks tuleks näidata, et uus ravim (antud juhul kasvufaktor) on inimesele ohutu, et selle manustamine ei kutsu esile suuri kõrvalnähte. Teises faasis uuritakse, kas sellest ravimist on tegelikult kasu. Kolmandas etapis jätkatakse uuringuid pikemal perioodil ja suuremate katsealuste hulgaga.

— Kuidas on lood eetikaga?

— Kõik loomkatsed, mida Euroo­pa Liidus tehakse, läbivad loa saamiseks nii eetilise kui ka veterinaarse kontrolli. Üldine põhimõte on, et ei lubata ühtegi sellist katset, mida ei pea tingimata loomadel tegema. Loomulikult peavad loomadel tehtud katsed tekitama katsealustele minimaalselt valu ja ebameeldivusi ning loomi tuleb hoida korralikes tingimustes.

Meditsiiniliste katsete juures on eetilistel probleemidel keskne koht. Tänapäeval ei saa ühelegi uurimistaotlusele raha, kui loomkatsete ja kliiniliste katsete eetilised küljed pole läbi mõeldud ning katsed saanud loa vastavatelt komisjonidelt.

— Aga laiemad filosoofilised dilemmad, nagu inimese terviklikkus ja loomulik areng?

— Sellised dilemmad kindlasti tekivad. 1973. aastal, kui geenitehnoloogia sündis, püstitasid selle probleemi teadlased ise. Minu meelest on neid asju väga tõsiselt arutatud ja kõiki võimalusi hoolikalt arvestatud.

Skandinaavia teadusruumis on viimasel ajal olnud niiviisi, et kui avatakse uurimisprogramm, mille raames võivad teadlased raha taotleda (võtame kas või neurodegeneratiivsete haiguste uurimise), siis tavaliselt kutsutakse taotlema ka filosoofe ja eetikuid. Tahan rõhutada seda, et asjad on muutunud keeruliseks, mistõttu teadlastele esitatakse küllalt tõsiseid nõudmisi. Teadlased peavad arvestama eetiliste probleemidega ning suutma seletada asju nii, et inimesed saavad aru.

Aga väga suur vastutus on ka ajakirjandusel. Kui ajakirjanikud tahavad teadust tõsiselt ja informatiivselt kajastada, peavad nad kodus kõvasti tööd tegema, et asja sisust aru saada. Minu meelest peaksid need ajad olema igavesti möödas, kus mind tuleb intervjueerima 15 ajakirjanikku, räägitakse geenidest ja ma küsin neilt, kas kapsas ja kurgis on geene. Ja kõik 15 ütlevad, et ei ole. Ja kõik nad on varem geenidest kirjutanud. See on ikka masendav küll. Ma arvan, et kui praegu võtta sada ajakirjanikku ja küsida sama asja natuke teisiti, vastab võib-olla 80 endiselt valesti.

— Kuna molekulaarbioloogia on suhteliselt uus teadus, siis võib küsida, kui suur osa teie ees laiuvast tööpõllust on läbi töötamata. Ons õige väita, et enamik teadmisi on veel omandamata?

Molekulaarbioloogia on teinud tohutuid edusamme. Võiks öelda nii, et bioloogia on tänu molekulaarbioloogiale vähemalt osaliselt muutunud täppisteaduseks. Enne seda oli ta kirjeldav teadus, mis tuvastas üldiseid seaduspärasusi.

Vahel tekib inimeste juttu kuulates selline mulje, et molekulaarbioloogia on suuremad asjad juba välja selgitanud. Minu meelest nii ei ole, tegelikult oleme alles selle pika-pika matka täiesti esimeses alguses. Kõik suuremad küsimused on meile veel täiesti ebaselged.

Molekulaarbioloogias on vähe suuri üldistusi. Üheks suuremaks, mida me tunneme, on geneetilise koodi selgitamine. See on õigupoolest üks väheseid bioloogilisi seaduspärasusi üldse, mis võimaldab meil midagigi ennustada. Aga kui me tahame ennustada, millist valku mingi geen toodab, on meie ennustamistäpsus juba väga madal. Teooriad puuduvad. Rääkimata sellest, et me teaksime seda, kuidas geenid avalduvad, kuidas neid reguleeritakse. Ja nii edasi.

Ka aju toimimisest ei tea me peaaegu mitte midagi. Me ei tea, millel põhineb mälu, millel põhineb mõtlemine, me ei tea päriselt isegi seda, kuidas tekib meie ajus mingit objekti vaadates pilt, visuaalne kujutis. Me teame väga vähe ajurakkude surmapõhjustest. Me ei tea ühegi neurodegeneratiivse haiguse selget tekkepõhjust. Nagu öeldud, meil ei ole ka vahendeid nende raviks. Keerulisematest asjadest rääkimata.

— Nii et teie valdkond on vahest kõige perspektiivikam teadusharu.

— Mõned kutsuvad praegust sajandit aju-uurimise sajandiks. Ei tea, kas järele jäänud 90 aastast nende küsimuste lahendamiseks piisab. Uurimised on näidanud, et need asjad osutuvad tegelikult vägagi keeruliseks. Sammhaaval läheme siiski kogu aeg edasi.

Tänu molekulaarbioloogiale toimus aju uurimises väga suur murrang. Teine murrang toimus, kui hakati kasutama elektrofüsioloogia meetodeid. Närvirakkudel on teatavasti võime edastada nii elektrilisi kui ka keemilisi signaale. Meetodid, mis võimaldasid neid elektrisignaale registreerida, osutusid väga olulisteks.

Võib-olla viimase aja suuremateks sündmusteks on aju kuvandamise, elava aju jälgimise uute meetodite areng – eelkõige tuumaresonantsmeetodid ja magnetoentsefalograafia, aga ka väga paljud muud võtted. Nüüd võime uurida küllaltki keerulisi küsimusi elavas ajus.

Nüüd oskame ka väga laialt kasutada katseloomi, eelkõige hiiri ja nende geneetikat. Tänu hiirtele saame uurida, kuidas üks või teine geen ajutegevust mõjutab.

— Juhite hiljuti asutatud teaduskeskust nimega Biocenter Finland, eesti keeles Soome biokeskus. Millega see tegeleb?

— Võiks öelda, et Soomes on usk teadusesse ja tehnoloogiasse muutunud peaaegu religiooniks. Usun, et teaduse ja tehnoloogia rahastamine jätkub heal tasemel.

Soome biokeskus loodi paar aastat tagasi ning praegu me loodame väga, et valitsus hakkab seda alates tulevast aastast väga tõsiselt rahastama. Selle kohta on antud põhimõtteliselt lubadused. See on täiesti uut tüüpi organisatsioon, ma usun, et terves Euroopas. See üritab liita terves Soomes, eelkõige ülikoolides toimuva moodsa bioloogia ja biomeditsiini uurimise ja rakenduse. Peaeesmärk on luua ühtne rahvuslik bioloogia ja biomeditsiini infrastruktuur.

Enne oli juttu, et need valdkonnad arenevad väga kiiresti. Kiire arengu üks põhjus on, et bioloogide ja biomeedikute käsutusse tulevad füüsika, keemia, matemaatika, arvutusteaduse meetodid ja aparatuur. Parimad tänapäeva mikroskoobid (elektromikroskoobid ja valgusmikroskoobid) hakkavad olema nii keerulised ja kallid, et isegi ülikoolid ei suuda neid enam üksi hankida. Tähendab, on vaja raha kokku panna.

Aga see ei ole ainus probleem, suurem on, et on vähe inimesi, kes suudaksid neid aparaate ja tehnoloogiaid hallata. Seetõttu on Soome üks tõsine eesmärk – võiks öelda, et „punane joon” – luua ülikoolide juurde rahvuslikke keskusi, mis teenindaksid teatud tehnoloogiate puhul kogu maad, pakkudes teadlastele ja moodsale tööstusele teenust. Isegi nii rikkas Ühendriikide ülikoolis nagu Harvard, mille uurimistöö sihtkapital on natuke suurem kui Eesti eelarve ja kus varem oli nii, et igal mehel olid oma tööriistad, oma „kuningriik”, on alustatud ühiste keskuste loomist.

— Olete väljendanud Eesti hariduspoliitika puhul üsna radikaalset visiooni, mis tähendaks enamikul õppesuundadel kraadiõppest loobumist. Ehk täpsustate?

— Eesti peab loomulikult suutma ette valmistada neid spetsialiste, keda me kogu aeg vajame: õpetajaid, arste, insenere, agronoome jt. See on päevselge. Küsimus on selles, kas meil on mõttekas anda nii paljudel erialadel magistri- ja doktoriõpet kohapeal.

Minu arusaamine on see, et Eesti kõige tähtsam eesmärk oleks kvaliteet. Kraadiõpet tuleb anda nendel erialadel, kus meil on kõrge rahvusvaheline tase ja kus me suudame noortele anda väga kvaliteetse hariduse. Kvaliteetne ülikooliharidus tähendab kõrgetasemelist õppetööd, mis on ühendatud kõrgetasemelise teadusliku uurimistööga. Professor, kes ei tee kõrgetasemelist uurimistööd, ei suuda anda kõrgetasemelist õpet, kuna ülikooliõpetus on teadusega vahetult seotud.

Minu meelest pole nutmiseks väga põhjust. Selleks Eesti astuski Euroopa Liitu, et kasutada ühenduse võimalusi. Nendel erialadel, kus meil endal ei ole kõrgetasemelist kompetentsi, tuleks saata inimesed ülikoolidesse, kus on selline kompetents.

— Olete öelnud, et paljud meie professorid ei vääri oma tiitlit.

— Eesti peaks väga tõsiselt kaaluma, keda professoriteks valitakse. Need mõtted ei ole väga populaarsed olnud, aga… Asjad on küll Eestis väga palju ja kiiresti paranenud, aga endiselt valitakse professoriks inimesi, kes Euroopa või Ameerika standardi järgi sellisele ametikohale ei saaks.

1920. aastatel, kui Tartu ülikool uuesti tegevust alustas, oli Eesti vabariik hästi vaene, Vabadussõda oli alles lõppenud. Aga Tartu professoriteks ei pandud assistendi tasemega inimesi, vaid leiti raha, et kutsuda Soomest ja Rootsist tõelisi professoreid, kes koolitasid välja uue põlvkonna eesti teadlasi.

Meil on paljudel erialadel läinud nii, et professoriks on pandud see, kes on kohapeal parim. Aga see meie parim ei vasta alati Euroopa professoristaatusele. Ja see, ma arvan, ei ole hea. Kvaliteeti on vaja.

Eesti teadusliku uurimistöö tase on kiiresti tõusnud ja teaduse rahastamise tase on väga kiiresti paranenud. Tartusse ja Tallinna on ülikoolidele ehitatud uusi hooneid ja laboratooriume, mis vastavad rahvusvahelisele standardile. Füüsilised tingimused on väga oluliselt paranenud.

Teaduses töötab palju väga häid inimesi. Palju noori on käinud välismaal õppimas, ja mulle tundub, et enamik tahab Eestisse tagasi tulla. Ma olen Eesti suhtes põhimõtteliselt väga optimistlik.

Kui mõnel õppetöö alal ei ole kohapeal kompetentsi, siis võib ju kutsuda spetsialiste mujalt, nagu 1920-ndatelgi. Lisaks see ju rikastab, kui tulevad inimesed teisest keskkonnast, kes näevad asju teisiti.

— 2005. aastal spekuleeriti teie nime kui tehnikaülikooli rektori kandidaadi omaga. Selgus, et te siiski ei kandideerinud. Oli spekulatsioonil aga alust?

— Sellest on nüüd nii palju aega möödas, et võin öelda, et sellel teemal peeti minuga tõesti jutuajamisi. Mitmed kolleegid ja instantsid pöördusid mu poole, et kas ma oleksin valmis kandideerima. Kaalusin seda väga tõsiselt, aga põhiliselt kaks asja viisid järeldusele, et ma ei oleks selle ameti jaoks ikka õige mees.

Peamine põhjus oli, et TTÜ on eelkõige inseneride ja inseneriteadust tegevate inimeste keskus. Et ma ei ole koolituselt insener, oleksin seal olnud valge vares. Teine faktor oli ehk see, et ma olin siis olnud juba 16 aastat Helsingi ülikooli biotehnoloogia instituudi direktor. Kuna ma juba küllaltki noores eas, 27-selt sain esimese labori juhatajaks, siis olen ma juba ligi 30 aastat olnud üha suuremate asutuste juhataja. See võtab palju aega, nagu ehk mõistate. Ülikooli rektor peab oma tööle pühenduma sada protsenti, mis mulle oleks tähendanud uurimistöö lõppemist.

Sisimas olin ma teinud otsuse, et tahan teadusesse tagasi tulla, jätkata täismahuga uurimistööd, mis hõlmab kogu tööpäeva. Tundsin, et olin juba piisavalt administratiivsetel kohtadel olnud, nüüd on nooremate meeste aeg.

Selle aasta algusest ei ole ma enam biotehnoloogia instituudi direktor, mida ma 19 aastat juhtisin. Aasta lõpuni olen veel Soome biokeskuse direktor, aga järgmisest aastast valitakse ka sinna uus mees.

Mind valiti Soome Akadeemia professoriks, mis on väga prestiižne koht ja annab väga hea võimaluse uurimistööd teha. Ma jään Soome neuroteaduste tippkeskuse direktoriks ja oma laboratooriumi juhatajaks, nii et üritan nüüd, nii palju kui võimalust on, pühenduda teaduslikule uurimistööle.

— Kui noorelt teadsite, et just ajuuuringutest saab teie eriala? Kas valikut mõjutas ka teie psühhiaatrist isa elukutse?

— Keskkooli ajal tekkis huvi moodsa bioloogia, ülikooli alguses molekulaarbioloogia ja biokeemia vastu. Selles oli lisaks bioloogiaõpetaja Kõivale suur roll emal ja isal. Aju uurimise vastu tekkis huvi alles 1980-ndate alguses. Siis oli vanemate mõju ilmselt juba pisem.

— Üks teie hobi on aiandus. Milles see hobi täpsemalt väljendub?

— Sügavam huvi taimede vastu tekkis ülikoolis botaanikat õppides. Selle huvi äratajataks olid professorid Hans Trass ja Viktor Masing. Nende loengud ja praktikumid olid meeldejäävad ja paeluvad.

Tegelesin pea 15 aastat taimede geneetika ja taimede viiruste uurimisega ning viimastel aastatel kasvava innuga omas aias lillede kasvatamisega.

Kes ta on?

Mart Saarma

Molekulaarbioloog, akadeemik

Sündinud 29. juunil 1949

Karjäär

•• Lõpetas 1972 Tartu ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonna

•• 1975 bioloogiakandidaat (TÜ juures), 1987 doktor (Venemaa TA molekulaarbioloogia instituudi juures)

•• 1971–1974 abi- ja nooremteadur TÜ bioloogilise keemia kateedri juures

•• 1974–1977 nooremteadur TÜ molekulaarbioloogia laboris

•• 1977–1980 Eesti TA füüsika instituudi molekulaargeneetika labori juhataja

•• 1980–1990 Eesti TA keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi molekulaargeneetika laboratooriumi juhataja

•• 1986–1990 TÜ geneetika ja tsütoloogia osakonna molekulaarbioloogia professor

•• 1990–2005 keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi juhtiv teadur

•• 1990–1996 TÜ raku- ja molekulaarbioloogia instituudi molekulaarbioloogia professor

•• 1997–2002 tehnikaülikooli geenitehnoloogia keskuse professor

•• 1990–2009 Helsingi ülikooli biotehnoloogia instituudi direktor, professor