Mis teil Tallinna kontserdiks plaanis on? Ikkagi uue plaadi tutvustusturnee esimene kontsert...

Teeme uut ja vana. Tõotab huvitav tulla.

Oled ise põnevil, tegite just enne intervjuud proovi. Läks hästi?

Kuule, hästi, jah. Eile oli ikka täitsa tagumikus päev.

Räägi palun pisut Massive Attacki uuest albumist. Lugesin netist, et teil olla materjali mitme plaadi jagu...

Jah. Meil on aastate jooksul ikka olnud see probleem, et võtame end tõsiselt ja teeme kõvasti tööd, kirjutame lugusid, tüdineme neist, osad ei meeldi ja lõpuks on meil paarsada lugu. Aga olgem ausad – enamus neist ei näe kunagi päevavalgust. Albumile jõuavad need lood, mis on hetkel parimad.

Kas praegu, vanast peast on lugusid teistmoodi kirjutada, oskate lõpetada?

Hehe! Oskame küll.

Kas see sügisel ilmuva uue plaadi nimi “Weather Underground” vihjab samanimelisele Ameerika vasak-radikaalide rühmitusele?

Ausalt öeldes oleme plaadi nime juba muutnud. Algselt oli ta, jah, vihje, kuid see oli mööduv mõte. Idee oli vihjata 1968. aasta Pariisi noorsoorahutustele ja nii edasi, tead küll. Angry Brigade ja teised sarnased liikumised. Paljud inimesed ei tea ajaloo seda tahku...

Ega minagi sellest just ülemäära palju ei tea, seepärast tüürin jutuga bändi juurde tagasi. Te olete nagu Vennaskond Orwelli raamatust “1984”. Hägune ja laialivalguv kooslus...

Jah, mulle see mõte meeldib, päris huvitav nägemus. Bänd on püsiv ettevõtmine, inimesed tulevad ja lähevad. Erinevad isiksused, erinevad ideed. Nagu sa tead, on olnud ka kokkupõrkeid inimeste vahel.

Bob Geldof tappis oma muusikukarjääri Live Aidiga, Bono laseb mööda maailma ringi nagu Jeesus ja on ikka popp, Dylan sai tuntuks tundliku sotsiaalse närviga protestimuusikuna, Green Day jaoks oli “American Idiot” uuestisünd. Kus on tasakaal?

Huvitav küsimus. Vat ma ise fännan raskelt osasid protestibände. Ja tunnen ära, millised neist on siirad, millised mitte. The Clash näiteks on. Ja sealt võib kuuekümnendatesse tagasi liikuda. Samas ajavad osad bändid seda rida rohkem kardinate taga ja see on hea, muidu läheb asi päris Che Guevaraks kätte. Bändi jaoks on ikkagi põhiline muusika, et see oleks huvitav ja kõneväärt. Sa võid ju teha organisatsioonidega koostööd, hõigata lavalt maha hüüdlauseid, propageerida sõnumeid, kuid kui sellest saab sinu müügiabinõu...

Me oleme teinud koostööd paljude liikumistega. Mina ja Damon Albarn olime seotud sõjavastase liikumisega Iraagi sõja ajal, proovisime mobiliseerida muusikatööstust sõja vastu. See oli suund, mida me uskusime. Me ei arvanud, et suudame asju muuta. Aga pärast miljonite meeleavalduste liivajooksmist... no ei õnnestu asju demokraatlikul teel muuta.

Praegu teen ma koostööd pigem väiksemate liikumistega, inimõiguste toetusgrupid, piinamised Guantanamos ja muu selline. Nendega koos töötamine annab tunde, et ma tõepoolest teen midagi ära, aitan neil sõnumit levitada. Suuremate organisatsioonide juures ei saa enam päris täpselt aru, mille nimel võitlus käib.

Sa mainisid The Clashi. Kuna ma olen ka ise Clashi fänn, pean küsima, milline on su lemmikplaat neilt?

Nende esimene on minu jaoks lihtsalt monumentaalne. Kurat, kui keeruline küsimus... “Sandinista” on huvitav plaat. Kuigi laialivalguv, on seal häid asju. Viimasel ajal kuulan rohkem “Combat Rocki”. Nende puhul ei saa olla väga lemmikplaati, nad on kõik olulised ja erinevad minu jaoks. Aga “Combat Rocki” funk meeldib. Ja “White Man In Hammersmith Palais” vanematest reggae lugudest.

Kas tutvud enne tuuri või selle ajal ka kohalike soojendusbändidega?

Oleneb, kas meile tutvustatakse neid. Alati ei saa ju valida, kellega sa koos töötad, enda asjaga on piisavalt tegemist ja peab promootorit usaldama.

Nii et Tallinna kontserdi soendusbänd Pedigree on sulle tühi maa?

Jap. Mis sa neist arvad?

Kuule nad on siinkandis ikka üsna legendaarsed. Veidi nagu teiegi – ujuva koosseisuga...

Oh, suurepärane.

Aga see tänavune Meltdown festival Londonis, mida kureerite. Valisite sinna oma lemmikud nagu Gang Of Fouri, Yellow Magic Orchestra, Stiff Little Fingersi. Kas nad tulid hea meelega teie kutse peale esinema?

Hea meelega? Hehe! Saime, jah, head esinejad kokku, kuid see oli ka tubli tükk tööd. Mõned jäid tulemata, Public Image Limited, David Bowie ja TV On The Radio näiteks. Tahtsime The Knife’i saada, ei saanud ja veel midagi oli...

Kui tihti sa nostalgiliseks muutud, meenutad Wild Bunchi (loominguline kooslus, kust Massive Attack välja kasvas – toim) aegu?

Mõnikord ikka. Näiteks Banksy on praegu päris popp ja inimesed küsivad mult meie omaaegse grafitiskeene kohta. Praegu kujundan aeg-ajalt plaadikaasi, kuid joonistamine hakkas ikkagi grafititest. Nagu ka plakatite ja sisekujunduste tegemine, mis on päris lõbus.

Oot – sa tead, kes Banksy on (kiivalt anonüümne grafitikunstnik)?

Ma ei saa tast liiga palju rääkida. Ta on must hobune.

Kui bändid kuulsaks saavad, lükatakse nad festivalidel õhtu lõppu esinema. Kuidas elad üle pika päeva festivaliplatsil?

Harilikult jõlgume seal niisama ringi. Aga sellel viimasena esinemisel on teine häda – kui sa lõpetad, on pidu läbi ja backstage’s pole kedagi. Ja see on suht ainuke asi, mis peaesinejaks olemise juures halb on. Tuled lavalt, teed väikese joogi ja juba ongi kõik läinud.

Massive Attack

9. juunil Tallinnas Suurhallis.

Kasvas 1980-ndate lõpus välja loomingulisest kooslusest Wild Bunch.

Nn ujuva koosseisuga bänd. Hetkel on põhiliikmetest rivis Robert “3D” De Naja ja Grant Marshall.

Diskograafia: “Blue Lines“ (1991), “Protection“ (1994), “No protection featuring Mad Professor” (eelmise plaadi dub-versioon) (1995), “Mezzanine“ (1998), “100th Window“ (2003). Kogumikud “Singles 90/98” (1998) Collected(2006). Filmimuusikaplaadid “Bullet Boy” (2004) ja “Danny The Dog” (2004)

Sel sügisel ilmub Massive Attacki uus, veel nimeta album.

Massive Attacki 9. juuni Tallinna kontserdi kontserdi erikülaline on Eesti tööstusrokilegend Pedigree.