Järgmisest aastast kohustab uus liiklusseadus kõiki kasutama pimedal ajal ja halva nähtavuse korral helkurit või valgusallikat ning seda ka linnas valgustatud kõnniteel kõndides. Helkuri asemel võib kasutada ka mõnda muud autojuhtidele nähtavat valgusallikat, kuid see ei tohi pimestada kaasliiklejaid. Nii peab jaanuarist näiteks õhtul kodulinnas üle tee poodi minnes uuest aastast helkur teie rõivaste küljes helkima. Ka ratastool tuleb varustada helkuri või punase tulega.

„Paljud mõtlevad linna all eelkõige Tallinna või Tartut, kuid peab arvestama, et enamikus asulates ja väikelinnades on väga palju teid valgustamata ning mitmel pool pole ka korralikke kõnniteid,” selgitas maanteeameti nõunik Villu Vane, miks on helkuri kandmine kõikjal vajalik. Ka Tallinnas on valgustamata teid ning kokkuhoiu nimel on öösel teatud aegadel tänavavalgustus välja lülitatud. Politsei- ja piirivalveameti juhtiv korrakaitseametnik Riho Tänak lisas, et ka valgustatud teel märkab juht helkuriga jalakäijat paremini ning jõuab varem reageerida, näiteks siis, kui inimene soovib teed ületada.

Helkuri vajalikkust põhjendab tõsiasi, et lähitulede vihus näeb autojuht helkurita jalakäijat enamasti 30–40 meetri kauguselt. Halva nähtavuse korral häirivad juhte ka vihm, udu, kaasliikleja tuled, määrdunud ja kriimuline esiklaas ning siis võidakse jalakäijat märgata alles 15 meetri kauguselt. See on liiga lühike aeg ohule reageerimiseks ja sõiduki peatamiseks. Kvaliteetne helkur teeb jalakäija lähitulede valguses nähtavaks juba 150 meetri ja kaugtulede vihus 300 meetri kauguselt.

Politsei- ja piirivalveamet ning maanteeamet on kampaania korras viimastel aastatel jaganud tuhandeid helkureid tasuta. Politsei on ennekõike selgitanud ja juhtinud inimeste tähelepanu nende vajalikkusele. Kuid aasta-aastalt on üha enam väljastatud ka trahve jalakäijatele, kes hoiatustest hoolimata liiklevad valgustamata teedel ilma helkurita. „Kui inimene tahtlikult ei kanna helkurit, siis on see karistamist väärt,” ütles Riho Tänak. Tema sõnul hakkab politsei tõsisemalt suhtuma helkuri mittekandmisse ning ka rohkem trahvima. Maksimaalne karistus sellise rikkumise eest on uuest aastast kuni 40 eurot. Juhul kui valgusallika puudumisel tekitatakse liiklusohtlik olukord, võib trahv ulatuda kuni 400 euroni.

Jalutajad lubatakse rattateele

Maanteeameti iga-aastased helkurikampaaniad on kandnud vilja. Näiteks laste seas on helkurikandjaid 91 protsenti. Eelmisel aastal hukkus Eestis pimedal ajal valgustamata teel 15 inimest, neist kümme asulavälisel teel. Kümme aastat varem olid samad näitajad aga 66 ja 47.

Helkur tuleks riietele kinnitada nii, et see oleks nähtav nii eest kui ka tagant. Valgusallika soovitatav asukoht on paremal poolel (sõidutee poolel) põlve kõrgusel, sest sealt peegeldub helkur kõige paremini autotuledele vastu. Maanteel tuleb kõndida alati vasakpoolsel teepeenral, st autode sõidusuunale vastupidises suunas.

Seadus annab esimest korda jalakäijale selge korralduse liikuda temale ette nähtud teel või teeosal. Uudsena on seadusesse kirjutatud, et rula, rulluiske, tõukeratast, suuski, kelku vms kasutav jalakäija ei tohi ohustada kõnniteel ning jalgratta- ja jalgteel jalgsi käijat või ratastoolis liikujat. Samuti on jalakäijatel lubatud liikuda jalgrattateel ja jalgratta- ja jalgtee jalgratturile ettenähtud osal. Samal ajal ei tohi jalakäija takistada seal liikuvaid sõidukeid.

„Jalakäijad peaksid hoidma võimaluse korral neile ettenähtud teerajale, et mitte takistada rulluisutajaid või rattureid. See ei ole normaalne, et viis inimest jalutab kõrvuti, takistades sedasi teiste liiklemist,” ütles Vane. Ta lisas, et see on liiklusharjumuste ja hoiakute küsimus. Lääneriikides sellist probleemi ei ole, ratturid ja jalutajad arvestavad üksteisega.

Politseikomissar Riho Tänaku sõnul on jalakäijate ja jalgratturite ühele teele laskmine problemaatiline. „Jalakäijad peaksid ja­lutama seal, kus on neil ohutum, ehk siis kõnniteel,” rõhutas ta.

Kergliiklusteedel on Eestis sagedased juhtumid, kus näiteks sportivatele rulluisutajatele jalutavad jalakäijad ette ning kokkupõrke vältimiseks peab sportija asfaldile viskuma või kraavi sõitma.

Seadus lubab veel jalakäijatel liikuda sõidutee serva lähedal olukorras, kui ta ei saa kasutada kõnniteed või teepeenart.

Täiendavad reeglid sõidutee ületamiseks

Jalakäija ei tohi

asjatult viivitada

•• Sõidutee lubatud ületuskohtade loetellu on lisatud ülekäigukoht. See on liikluskorralduslike ja ehituslike lahenduste abil (ohutussaar, valgustus, kiiruspiirang jne) jalakäijale sõidutee ohutuks üle­tamiseks rajatud teeosa. Ülekäigukohas ei ole jalakäijal sõidukijuhi suhtes eesõigust. Eesõigus on seal jalakäijal vaid juhul, kui ta ületab ülekäigukohal sõiduteed, millele sõidukijuht pöörab. Ka ülekäigukohast lähemal kui sada meetrit ei tohi sõiduteed ületada ja seda ka mitte hea nähtavuse korral.

•• Abivahendeid (rula, rulluiske, suuski, kelku jms) kasutav jalakäija peab sõidutee ületama jalakäija kiirusel.

•• Sõiduteed ületades ei tohi jala­käija asjatult viivitada ega seisma jääda.

•• Lasterühma saatja peab taga­ma laste ohutuse ja tal peab olema seljas ohutusvest.

••  Ratastooli kasutaval puudega inimesel on lubatud liigelda sõidu­tee pärisuunalise serva lähedal.