Alustaks levinud arusaamaga, et emasel koeral peab üks pesakond kutsikaid olema. Muidu tekivad kasvajad, haigused, lähevad hulluks – hirmutatakse igasuguste asjadega.

Emane koer ei pea saama kutsikaid. Väide, et poeginud emased on kaitstud emakapõletike, ebatiinuste, emakakasvajate, piimanäärmekasvajate, tupekasvajate jm eest, ei ole tõsi. Pigem võib väita, et enne esimest jooksuaega steriliseeritud koerad on kaitstud eelmainitavate probleemide eest.

Kas kutsikate arv ja kvaliteet sõltub emaskoera vanusest? Või paaritushetkest? Isasest? Olen kuulnud öeldavat: „Mina selle isasega ei paarita. Tuleb nii vähe kutsikaid.” Kas sellel on alust?

Kutsikate arv sõltub eelkõige paaritushetkest, et ajastus oleks õige. Edasi on oluline, kui palju munarakke ovuleerub, ja siis see, kui palju on viljakaid spermatosoide. Seega võib öelda, et nii emasest kui ka isasest. Väide, et selle isasega tuleb nii vähe kutsikaid, võib vabalt paika pidada, kui näiteks on tegemist vanema isasega ja paaritatakse liiga vara või liiga hilja ja ainult üks kord. Samal ajal võib viga olla jällegi emases, et ovuleerub liiga vähe munarakke. Vanematel koertel on kindlasti rohkem probleeme.

Probleemid paaritusel. Kas algajat isast peab aitama?

Peamine probleem on vale ajastus, paaritatakse liiga vara enne ovulatsiooni – emane ei ole valmis ja isane ei ole huvitatud. Emaste anatoomilised iseärasused suguteedes, nii tupeesikus kui ka tupes, võivad teha ebameeldivaks kogu protsessi, kui mitte võimatuks. Isasest tingitud probleemid – tavaliselt liitub jällegi emase vale paaritusajaga või siis valu või ebamugavustundega kusagil organismis. Probleeme võib tekitada ka loomade vähene sotsialiseeritus ja iseloom. Tavaliselt paaritatakse koeri isase territooriumil.

Minu soovitus on alati olnud kasutada esimeseks paarituseks vähemalt üht osapoolt kogenenut, siis on kindlasti õnnestumise protsent suurem. Aitamisega on nii ja naa. Protsessi kui sellist on väga raske aidata, kuid on olemas võimalusi näiteks valida emane, kes vastab isase kaalukategooriale, või pikakarvalistel pügada või põimida karvu, et need ei segaks.

Millal saab kinnitust, et koer on tiine?

Tiinust saab kõige varem kontrollida kolm nädalat pärast ovulatsiooni ultraheliuuringuga. Vereproov platsenta poolt toodetava hormooni määramiseks võib olla eksitav, sest seda esineb emaslooma veres ka surnud loodete korral. Röntgen ei ole vajalik neile koertele, kes saavad alati poegimisega ilusti ise hakkama. Pildil tuvastatakse, kui palju on looteid, mida ultraheliga täpselt öelda ei saa. Soovitan röntgeni teha nädal enne poegimist, sest siis on luustik juba piisavalt kaltsifitseerunud ja eksimisvõimalus väiksem.

Millised on tiinuse komplikatsioonid?

Kolm nädalat pärast ovulatsiooni võib esineda roosakas voolus tupest. Koerad võivad olla isutud ja tunda iiveldust, kuid vaid mõne päeva. Kui rohkem, peaks pöörduma loomaarsti poole. Koertel on tuvastatud tiinusaegset diabeeti, tiinustoksikoosi, hüpoluteinismi ja ka tagajalgade turseid suurtel tõugudel. Oksendamine ei ole normaalne tiinuse ajal, söömatus üle kolme päeva ei ole normaalne ja tuleks viivitamatult pöörduda oma loomaarsti poole.

Vaatamata paaritumisele jääb osa emaseid tühjaks. Miks? Kas esineb sobimatust?

Emastel võib juhtuda, et ei ovuleerugi või ovuleerub, aga ei tiinestu. Või jääb küll tiineks, aga ei suuda tiinust hoida, kas siis hormonaalsel või patoloogilisel põhjusel.

Isasel kas puuduvad spermatosoidid või ei ole neid piisaval hulgal, mille põhjuseks on kas kaasasündinud steriilsus või põletikulise protsessi järel tekkinud probleem.

Isendite sobimatust – usun, et esineb, kuigi teaduslikku tõestust pole. Kunstlik viljastamine. Miks on vaja? Kuidas tehakse?

Kunstlik viljastamine on vajalik eelkõige, et suurendada geenipopulatsiooni, st et tuua riiki sisse jahutatud spermat, ilma et oleks vaja sõita kuhugi kaugele koos emase loomaga. Teiseks selleks, et hoiduda haigustest, ja kolmandaks isaste puhul, kes on trauma tagajärjel või vanusest tingituna võimetud hüppama.

Sünnitusabi. Kas saab seda kuidagi anda või jääb üle vaid operatsioon? 

Minu meelest saab anda, kuid piiratult. Oleneb ju koerast, kas bernhardiin või toiterjer. Aga ka kodus saab presse esile kutsuda, käies koeraga toas või aias (kindlasti võtta kaasa mõni kuiv rätik, kui peaks poegima õues). Samuti on näidanud uuringud, et kliinikusse sõites poegivad koerad tee peal autos, mis on stimulatsioon. Loote väljutamisel peab teadma, et loodet ei saa tõmmata paralleelselt koeraga välja, vaid peaks tõmbama suunaga allapoole.

Keisrilõikuste optimaalne arv oleks kolm korda. Keisrilõikus on hädaabimeetod.

.


SUGUKÜPSUS

Suured koerad küpsevad hiljem

Koerad saavad suguküpseks küll varem, aga optimaalne vanus paaritumiseks ja poegimiseks on 2–6 aastat. Siis on nad oma viljakuse tipul. Sõltub ka tõust, sest suured tõud saavad suguküpseks hiljem.

Emaskoeral on jooksuaeg kaks korda aastas. See ei tähenda, et iga kord võiks talle kutsikaid lubada, sest loom vajab taastumiseks vähemalt ühe tsükli ehk siis ühe jooksuaja vahelejätmist. 3–4 pesakonda eluaja jooksul oleks normaalne, kui tegemist on väärtusliku emasega. Koer ei ole kutsikatootmismasin.

Koera tiinus kestab 63 päeva +/–2 päeva ovulatsioonist alates. Paaritusest lugedes 58–72 päeva.


TÕUKOER JA KRANTS

Krants head tõugu ära ei riku

See on müüt, et kui tõukoer on krantsiga olnud, siis sünnivad tulevikus pooled kutsikad krantsidena.

Sellisest juhusest sündinud kutsikad on just selle isase ja selle emase kutsikad, kes paaritusid, ja midagi ei jäeta järgmiseks korraks.
Kui järgmine kord soovitakse puhtatõulisi järglasi, tuleb kasutada puhtatõulist isast ja olla valvsamad oma innas emasega, et ta ei lipsaks aiast välja või et teda ei külastaks mõni tuntud külakangelane.

Sest ka nii on juhtunud, et ühel ja samal innaajal on koer paaritunud väljavalitud tõuisasega ja naabri-Muriga. Sellisel juhul on võimalik teha DNA-testiga kindlaks, kes kutsikatest on puhtatõuline ja kes naabri-Muri oma.