Loomulikult puudega!

Olin paar aastat tagasi teejuhiks ühele Soome poliitikute seltskonnale ja kohtusin esimest korda oma elus linnarohelisega. Mees polnud vaimustuses sellest, et kütan oma kodu soojaks puudega.

Eestimaal linnarohelisi eriti ei näe, seepärast vajab inimliik tutvustust. City-rohelise ehk linnarohelise all peetakse minu sõpruskonnas silmas eluvõõrast linnas elavat rohelist, kes võtab agaralt sõna maaelu asjades, kuigi pole ise mitte kunagi maal elanud. Ta, nagu nimigi ütleb, elab linnas ja sõimab maainimesi matsideks, kes tema hinnangul pole huvitatud maailma päästmisest.

Niisuguse Soome linnarohelisega saingi kokku. Käes oli tal kirsipunane termostass ja nii ristisingi ta oma mõtteis automaatselt Latteks. Tartus oli Latte Soome poliitikute õppevisiidil ehk maakeeli pummeldamas. Kõndisime õhtusöögile Volga restorani. Oli oktoober. Korstnad tossasid ja linna peal hõngus mõnus suitsulõhn. See meenutas Soome delegatsioonile saunakütmise lõhna. Täpsustasin seepeale seltskonnale, et Tartus on palju puuküttega maju, ka mul on kodus ahiküte ja see on väga kihvt.

Minuga samasse lauda sattunud Latte oli väga kohkunud, et ma kiitsin ahjuga kütmist. Mind omakorda üllatas see, et tema oli üllatunud. Latte oli veendunud, et Euroopa Liit tõmbab tulevikus ahiküttele kriipsu peale: „Linnas tasub elada keskküttega korteris. See on ökoloogiliselt kõige jätkusuutlikum ja säästvam eluviis.”

Ju ta nägi mu näost, et mina tema maailmavaadet ei jaga. Ta küsis mult kavala näoga: „Kui palju puid sul aastas kütmiseks läheb?”

„Umbes 12 ruumimeetrit,” vastasin ausalt.

Latte nägu lõi särama. Ta kergitas kulmusid ja deklareeris: „Kas sa tead, et see on ühe suure põlispuu jagu puud? Sa hävitad igal aastal ühe suure pedaja.”

Ah et maakera metsad hävivad minu kütmise tõttu?

Sel hetkel saingi aru, mis elukas on linnaroheline. See oli esimest korda elus, kui ma sellisega kokku sattusin. Seni olin neist ainult õuduslugusid kuulnud. Ma ei saanud teda kuu peale saata, sest see poleks olnud viisakas, kuna olin külaliste vastuvõtja. Poetasin siiski hapult: „Ega me Eestis palkidega ei küta.”

Ma ei tea, kui suur on minu ökoloogiline jalajälg, aga talupojatarkust on mul veel mingil määral küll.
„Ikkagi pole see puudega kütmine üldse mitte loodussõbralik valik!” lausus mu vestluspartner enesekindlalt.

„Minu teada pole sellel erilist mõju kliimamuutustele ja ma pole ka kuulnud, et see oleks loodusele muidu kahjulik,” ütlesin Lattele ja lisasin: „Loomulikult tuleb ahjus põletada ainult kuiva puud ja mitte prahti. Ja korstnapühkimist ei tohi unustada. Pealegi. Me tõesti lõikame võsa oma või sõprade metsast. Meie lõikamine on metsa hooldamine.”

Latte kuulas mind, kõrvad kikkis. Mõtlesin pingsalt, mida edasi öelda. Ma pole ju mingi looduskaitse asjade ekspert. Kuskilt oli mulle jäänud meelde, et metsa kasvab nii Eestis kui Soomes juurde rohkem, kui seda lõigatakse, aga seda ma ei julenud Lattele öelda, sest ma polnud selles päris kindel.

Rääkisin ainult, kuidas mina kütan ja kuidas ma kütmisesse suhtun: „Minu meelest on puudega kütmine ökonoomne, sest meil pole vaja termostaate. Kütame oma 70ruutmeetrise linnaelamise täpselt nii soojaks, nagu ise tahame. Meie igapäevane kütmine on niisugune, et hommikul paneme tule pliidi alla ja kütame ka suure toa ahju, mis annab soojust magamistubadesse. Käreda pakasega talvel kütame ahju ka õhtuti, et hommikul oleks soe ärgata. Lisaks teeme pliidi peal ka süüa, mina keedan seal endale hommikuputru ja sageli teeme seal ka õhtusöögi, sest pliidi all on tuli nagunii. Elektrit kulutame seetõttu palju vähem. Minule on ahiküte omamoodi eluviis. Ja pealegi on see ju ka hea tervisesport...”

Latte kõrvad läksid seepeale kikki. Ta oli nimelt maratonimees, nagu paljud tublid soomlased. Sellele nupule tahtsingi vajutada. Ütlesin talle kordamise mõttes teist korda ka: „Jah, ahiküte on tõesti hea argine terviseport!” Rääkisime muidugi soome keeles ja kasutasin argise tervisepordi asemel sellist sulnist soome keele sõna nagu hyötyliikunta. Ma tõlgiks selle vabas vormis argiliikumiseks. Seletasin Lattele: „Vanasti käisin ma Tartu maratoni üritustel. Ühel aastal tegin terve nelikürituse ära, aga see oli siis, kui ma elasin keskküttega korteris. Nüüd, kui ma elan puumajas, on minu põhiline spordiala küttepuude lõhkumine. Eriti talvel hoiab see vormis küll. Keha saab koormust ka kõige külmemal ajal!”

Seda jäi uskuma ka Latte ja miks ta olekski pidanud mitte nõustuma, sest see on tõsi. Kõige parem sport ongi igapäevane argiliikumine. Vahet pole, kas see on küttepuudega möllamine või tööle kõndimine või hoopis tööl treppide kasutamine lifti asemel. Minule on selleks argiseks liikumiseks puudega toimetamine.

***

Nii et linnaroheline Latte kuulas mu loengu ära suure tähelepanuga. Tema kiituseks pean ütlema, et ta oli hea kuulaja, ning mulle meeldib mõelda, et ta püüdis puudega kütmist ka minu vaatevinklist näha.

See vestlus jäi mind siiski vaevama ja kirjutasin sellest pärast ühele Soome internetisaidile. Tahtsin teada, kui suur pätt ma olen, kui ma puudega kütan. Võib-olla tuleb mul elus veel selliseid Lattesid ette. Siis on mul asi selgem.

Sain kaks vastust, mida tsiteerin teile parima meelega.

Esimesena kirjutas mulle üks Helsingi kandi metsaomanik. Ta ütles, et puudega kütmine on keskkonnaprobleemide pingereas tagaotsas. Teisisõnu: puukütte kahjulikkus on väiksem kui alternatiivsete lahenduste oma. Süsihappegaasi vabaneb kütmise käigus küll, aga peab vaatama laiemat pilti. Süsihappegaasi tekkivat kaks korda rohkem, kui sa jätad puud metsa mädanema ja kütad näiteks gaasiga. Helsinglane kirjutas, et toorpuust tasub esmalt teha pigem paberit või saematerjali, aga tööstuse jaoks „mittekõlblikku” puud tuleb kasutada ikka küttepuuna. Oma sõnavõtu lõpetas ta julgustavalt: „Edu kütmisel! Jätka samas vaimus!”

Teine mees, kes sõna võttis, tunnistas samuti, et puudega kütmine on mõistlik, aga probleemiks olevat linnaõhku sattuv peentolm ja polüaromaatsed süsivesinikud. Suurtes majandites hoitakse nende saasteainete tase kontrolli all, sest korstnates on puhastusseadmed. Eramajade ja saunade kütmisel on aga lugu keerulisem: kuna puhastusseadmeid pole ja korstnad on madalad, siis on heitmete hulk korstna kohta iseenesest suur.

Klaar. Paistab, et ka puukütteahjud pole saastamise patust vabad. Samas, kui ma ikkagi kütan õigesti, siis väga suur siga ma vist pole. Meil läheb ahju ikkagi ainult kuiv puu. Prahti ja pakendit ma ahjuluugist sisse ei topi, see reostaks mitte ainult õueõhku, vaid ka mu oma korstnat ja korstnapühkija annaks selle eest mulle vastu päid ja jalgu. Pealegi, Tartus on väga lihtne pakendivedu: paned pakendi kollasesse kotti ja kord kuus käib auto järel.

Ja veel. Ma ei tea, mis koefitsiendiga saab mõõta tundeväärtust, aga pragisevad puud on ka tõeline ökoteraapia. Kõige ilusam muusika mu kõrvadele. Niisiis kavatsen oma elamist puudega kütta ka edaspidi.

Ainult kõige külmemal ajal nagu ka praegu, seda raamatut kirjutades, on mul üks hirm: maja võib põlema minna. Aga selline valvsana hoidev tulekahjuhirm peabki puumajaelanikul olema. Üle ei tohi kütta! Autoga sõites tasub ka ju vahel spidomeetrit vaadata, eriti talvisel ajal.

Ma olen oma silmaga päris tulekahju näinud ainult korra elus. See oli eelmisel kevadel Supilinnas. See oli jube. Olime lastega Kauna tänaval külas ja istusime sõbra rõdul, kui suur leek ilmus välja puude ja majade tagant, Tähtvere tänava suunast. Tuletõrje saabus kohale enne, kui keegi meist Kauna tänaval jõudis teha hädaabikõnet. Selgus, et tuleroaks sai üks vana kuur, aga süttimise põhjus jäi mõistatuseks.

***

Üks kõige tuntumaid Supilinna tulekahjusid oli 1997. aastal Oa tänaval, niinimetatud Merca majas. See pooleldi põlenud maja seisis aastaid nukra kultuuritusmälestisena ja sellest sai omamoodi Supilinna sümbol. Punkar, luuletaja ja näitleja Merca jäi algul oma majja edasi elama, mis sest, et see pooleldi põlenud oli. Ta võitles jupp aega linnavalitsusega, et maja tehtaks ometi korda, aga tulutult. Lõpuks kolis ta sealt minema ja maja muudkui lagunes. Kümme aastat hiljem, aastal 2008, lammutati vana maja vrakk ning mingi ehitusfirma tegi sinna ajalooliste jooniste järgi uue maja. See initsiatiiv oli tervitatav, liiatigi otsisime sel ajal endale uut elamist ja käisin seal ehitusplatsil luuramas, milline maja sinna kerkib.

Maja tuli väljast küll kena. Ausalt öeldes näeb see lausa jube ilus välja, otsekui Tara, „Tuulest viidud” kangelanna Scarletti kodumaja. Oh! Oa 1 on ilus. Nii võiksin ja peaaegu tahaksin selle peatüki lõpetada, panna juurde veel happy end, aga kahjuks ei saa ma seda teha.
Pean jätkama oma lugu, mis kõlab lõpu poole nagu Guns N’ Rosesi „November Rain”, kus keset pulmi hakkab taevast vihma kallama.

Sest... ma piilusin sinna majja sisse, kui selle konstruktsioonid olid veel näha. Ehitajad olid tol hetkel katusel ametis ja uks oli õige natuke praokil ning mul oli võimalik ühe lühikese hetke vältel sealt uksest sisse kiigata.
Tegu pole palkmajaga. Eh-hei. Kaugel sellest. Ma ei saa öelda, et maja oleks ehitatud just lippidest, aga... see puumaterjal, mida maja ehitamiseks kasutati, pole võrreldav selle puiduga, millest on sada aastat tagasi ehitatud tavalised, vanad ja hääd Supilinna majad. Jah, uhke Oa 1 ehk eks-Merca-maja näeb tänapäeval küll välja nagu palkmaja, aga see on kuliss. Ma ei julgeks nii ütelda, kui ma poleks oma silmaga selle ehitamist näinud.

Väga hea, et olin uudishimulik. Sellises majas ma elada ei taha. Õigete puumajade hing on just väärtuslikus täispuidus, tugevates palkides, laia laudpõranda mustrites ja käimisest tasapisi siledaks kuluvas lävepakus. Ja kõige loomulik küttematerjal sellises õiges puumajas on mõistagi vana hea puu, öelgu linnarohelised mida iganes.