Eesti käis tänavu Venezia arhitektuuribiennaalil projektiga, mis lahkas linnahalli ja selle saatusekaaslaste hingeelu. Need 1960–70-ndatel rajatud sotsialistliku ilmakorra majalised ekvivalendid, modernistlikud mõisahooned on vaid umbes poolesaja-aastasena määratud vaikselt hääbuma nagu vaesed omasteta inimesed. Üksikud hüljatud paariad, ehitatud hiilgavaks, kuid unustatud üsna kohe pärast avatakte.

Probleemistik, mis siit hargneb, on traagiline ja haarav: parimad neist majadest (Tsooru ja Kobela kolhoosikeskus, Rapla KEK-i hoone jpt) on omaaegse arhitektuuri tippteosed. Jõulisi ja argumenteeritud vaatenurki, millega nende majade saatuse üle otsustada, on mitmeid. Arhitektid ja muinsuskaitsjad näevad neis majades peituvat kultuurimälu. Riigi ja kohalike omavalitsuste jaoks on tegu eelkõige kummituslike kolossidega, mille renoveerimine ja elus hoidmine oleks ebaratsionaalselt kulukas. Energia- ja ehituseksperdid võiksid rääkida kahjulikest ehitusmaterjalidest ja üüratutest küttekuludest. Noored teeksid majja oma kogunemiskoha ja grafitigalerii. Ja kodutud süütaksid saali põrandale lõkke ja koliksid lihtsalt sisse.

Praeguses ühiskonnas, mille valikuid dikteerib ratsionaalsus, on trumpässaks euro või dollar. Nende majade ooterežiimile lülitamine on võimalus, mis lükkaks tegelikku otsustamist edasi. Konserveerida hädavajalik ja teha tuimastav süst, mis suigutaks unne kuni ajani, mil nende majade väärtus on taas suurenenud.

Arhitektuuril ja mäletamisel on selge seos: majad kui meie füüsilise keskkonna ühed monumentaalsemad jäljed keelavad unustada. Kuid kui inimene ei taha mäletada, tahab kustutada ebameeldiva epohhi, soovib edasi minna traumavabalt? Võib-olla on kramplik füüsilisest keskkonnast kinnihoidmine üha kiiremaks ja liikuvamaks muutuvas ühiskonnas ka omamoodi tagurlik? Võib-olla on majadel oma eluiga (mis vastupidi inimese omale praegu pigem lüheneb)? Samas – võib-olla kahetseksime me seda mugavusest pimestatud lohakust päeval, mil praegused väärtushinnangud on kummuli.

.
.

KOMMENTAARID

Võtmeküsimus: millised objektid on olulised?

Aet Ader, Karin Tõugu

Kollektiiv b210, 2013. aasta Tallinna arhitektuuri­biennaali kuraatorid

Raamatupoes võib näha riiulitäite kaupa ajalooraamatud – eestlastele on minevik kuidagi eriti hingelähedane.

Eks ta ole arusaadav ka. Aga raamatupoest välja astudes saab selgeks, et ajalool on ka ruumiline mõõde: majad ja tänavad, linnaruum, ruumiline pärand.

Kaks kolmandikku Eesti elanikke elab Nõukogude ajal ehitatud kodudes. Paljud neist on tüüpsed paneelelamud, mida ehitati mõnes versioonis 40 aasta vältel. Hruštšovi initsiatiivil alguse saanud ratsionaliseerimine ja standardiseerimine tõi meile koju modernismi ja normeeritud üheksa ruutmeetrit korteripinda ühe elaniku kohta. (Hruštšovka 4,5-ruutmeetrisesse kööki mahtus hädapärast sööma kolm inimest ja 1,7-ruutmeetrisesse WC-vannituppa sai paigutada vaid istevanni.)

Modernism iseenesest pole halb ega vale ja kompaktselt külg külje kõrval elamine oleks tänapäevalgi keskkonnasäästlik, aga inimeste igapäevaelu on muutunud. Elukorralduse teisenemine ei puuduta ainult kortermaju „mägedel”. Nõukogude ajast on palju ühiskondlikke hooneid ja unikaallahendusi: linnahall, lillepaviljon, Pirita purjespordikeskus, Viru hotell, Olümpia hotell, raadiomaja, postimaja, Turisti pood, rahvusraamatukogu, Maarjamäe memoriaal, Kosmose kino jne.

Strateegiline kesktee

Mis saab nendest modernismi miniutoopiatest neoliberalismi tingimustes? Skaalad on muutunud, avalikust hoonest saab tihti majandushuvidest lähtudes hoopis midagi muud. Ühtlasi tuleb aktsepteerida, et uued funktsioonid on see pulbitsev elu, mis neid hooneid üldse käigus hoiab. Pealegi hakkab paljude hoonete „parim enne” läbi saama, sest tollane kehv ehitustase on kurikuulus.

Korteriühistud langetavad iga päev rahalistel kaalutlustel ja KredExi renoveerimislaenude ja -toetuste abiga otsuseid, mille tulemusi näeme ohtralt: soojustatud otsaseinad, uued aknad, renoveeritud rõdud. Kuid meil on vaja esitada ka suuremaid küsimusi, laiemaid kui ühe maja, tänava või mikrorajooni kohta – mõtestada Nõukogude aja arhitektuuripärandit konkreetses linnaruumis tervikküsimusena.

Äärmuslike lahenduste (lammutamine versus kõige säilitamine) vahel peab olema strateegilisi keskteid, millega pannakse paika väärtused, kontsentreeritakse oluline ja jäetakse kõrvale ebaoluline. Peame küsima: mis on meile lähiminevikust tõesti oluline? Mida tahame teadlikult nõukogude ruumipärandist tagant aidata, millel minna lasta? Ja kuidas seda teha?

Mõne maja väärtus ongi vaid materjal ja võib-olla leidub mõni eriti kaval moodus betoonpaneelid ringlusse lasta ja neid uut struktuuri ehitades taaskasutada.

Teise puhul osutub väärtuseks hoopis ruumikogemus ise, siis võib mõelda sellesse suurepärasesse kesta uue funktsiooni. Kunagine tselluloositehas Sossi mäel on edukalt saanud uue hingamise Fahle majana, nüüd võib seal endale osta linnavaatega korteri või rentida karakteriga büroopinna.

Kõiki neid teemasid võtab kokku ja otsib neile vastuseid 2013. aasta septembris toimuv Tallinna arhitektuuribiennaal, mille seekordne teema on „Recycling Socialism” („Sotsialismi taaskasutus”). Tihti ei näe me olemasolevale ruumile mõeldes võimalusi ega potentsiaali, näeme vaid muresid, finantsprobleeme ja konflikte. Liiga pragmaatilised pisiprobleemid on tõrjunud meid eemale sügavamast ja terviklikumast diskussioonist. Biennaali tulemus ei eelda kohe rakendatavaid võlulahendusi, vaid võtab eesmärgiks stimuleerida strateegilisi mõttekäike nii arhitektidest spetsialistide kui ka laiema avalikkuse seas.

Fookus on ruumil endal. Nõukogude pärandis on huvitavaid ideid, peale hoonete ka suurejoonelisi linnaehituslikke plaane, mis siiamaani päriselt ei toimi – näiteks ebaloomulikult laiad tänavad ja hoonete vahel laiutav mõtestamata ruum. Nad on pärit minevikust, aga nad on olemas ja neile on vaja uut, värsket pilku. 

.



Muinsuskaitse eesmärk on kaitsta omaniku vara tema lolluse eest

Mart Kalm
arhitektuuriajaloolane

Üks majade säilimise viise on nende muinsuskaitse alla võtmine. Ent alati pole ka sellest kasu, sest ei nähta vajadust.

Näiteks päästis see suuremast hukust Valve Pormeistri Kurtna linnukasvatusjaama haldushoone, mis muudeti kenaks puhkekeskuseks. Omanikud armastavad kiruda, et muinsuskaitse ei luba midagi teha, tegelikult aga ei lase „muinasjulled” neil lihtsalt odava säästuvariandiga – puhas vuuk ja euroremont – peale lennata. Selge, et millegi vana säilitamine on kallim, aga üksiti intelligentsem lahendus. Ammukorratud tõde on, et muinsuskaitse eesmärk on omaniku vara kaitse omaniku lolluse eest.

Alati ei ole muinsuskaitsest kasu. Näiteks keeldus muinsuskaitseamet juba 1990. aastatel kaitse alla võtmast Toomas Reinu meisterlikku endise Sverdlovi-nimelise kolhoosi keskusehoonet Tsoorus, sest ei näinud kaitseperspektiivi. Muidugi tilgub varemeid vaadates süda verd, aga seal, tühjenenud ääremaal seda maja tõesti enam ei vajata.

Ent on imelik, et Saaremaa ühele ilusamale majale, Marika Lõokese kavandatud Saare KEK-i peahoonele ei ole isegi Kuressaare ringtee ääres aastaid kasutust leitud. Samal ajal alavääristatakse Saaremaa vaatamisväärsusi n-ö valevanade Angla ja Kaali külastuskeskustega. Piinlik mõelda, et niimoodi tegeldakse Eestimaa inetuks tegemisega EAS-i mahitusel.

Kui käisime kevadel kunstiakadeemia üliõpilastega Haapsalu 20. sajandi arhitektuuri uurimas, siis ehmatasin päris ära: Koidu Lassmanni kunagi väga šikk 1970-ndate tehnominimalistlik kaubanduskeskus on päris umbseks ümber ehitatud ja saanud kukile peleturohelise kõrghoonelahmaka, mille tönts arhitektuur rikub kogu linna. Selle kõrval mõjub räämas 1960. aastate tüüpi veetorn­elamu lausa kvaliteetarhitektuurina. 

Arhitektuuri uurimisprogramm on esitanud muinsuskaitseametile üle 200 väärtusliku hoone kaitsmise põhjendatud ettepaneku, sealhulgas arvukalt Nõukogude aja pärandit. Tahaks loota, et see asutus uuesti entusiastlikult tööle hakkab. 



Väärikate hoonete elul peaks olema väärikas lõpp

Hüljatud modernistlikud maamärgid annavad meie väikestele kohtadele identiteedi. Mida hüljatutega teha?

Need omaaegsed innovaatilised ja ajatud hooned seisavad tühja kestana. See on ruumipotentsiaali raiskamine, sest varemete kaunis nostalgia võlub vaid kiirpilgul. Infra­struktuuri taandareng viib kohaliku inimvõrgustiku hääbumiseni. Ka pärand tekib ja kaob.

Mida teha? Puhtruumiliselt on võimalik neid hooneid kohandada tänapäevasteks polüfunktsionaalseteks koolimajadeks, kontoriteks, raamatukogudeks, spaadeks – kui tegu oleks lihtsalt vormimängu ja käeharjutusega. Praegu on küsimus reaalsetes vajadustes ja ehk ka oskuses laiemalt mõelda, millel oleks arenguperspektiivi, et lükata sekkumisega liikvele mingeid uusi suundumusi. Kas väikestes kohtades on midagi vaja? Ja kui, siis mida nimelt. Milliseid jõude on selleks vaja kaasata – nagu ikka, oleneb võimalik sünergia inimestest, visionääridest.

Võimalus, et modernismipärandi näited võetakse ehitismälestisena muinsuskaitse alla, on pigem pluss nii arhitektuuri väärtustajatele kui ka pragmaatikutele. Muinsuskaitse seadus, mis kaitseb arhitektuuri kui vormi, lubab eirata tänapäeva energiatõhususe nõudeid, lihtsustades märgatavalt restaureerimis- ja rekonstrueerimistöid. Seejärel kerkib küsimus: mida teha, et säiliksid materiaalsed ja tunnetuslikud väärtused, maja emotsionaalne laeng?

Kui palju on aega? Kui elada parema aja ootuses (aeg ei ole veel küps!), siis peaks võitlus võsastumisega ning elementaarsete vihmaveerennide paigaldus ja katuselappimine olema kohalike kogukondade mure. Või siis paratamatusega nõustudes purustagem need majad killustikuks, et vedada see kuhugi perspektiivsemasse paika väikesadamate ja teede ehituseks. Kindlasti tuleb teha vastandlikke valikuid, lähtudes kohalikust kontekstist. Väärikate hoonete elul peaks olema väärikas lõpp. Kuid milline – ka see on mõtlemiskoht.