Tapa raudteejaam oli kunagi hinnatud ja ruumikas ajaveetmiskoht, mis minekut või tulekut ootavaid inimesi täis. Praegu on rongijaamal lastud näljasurma surra, pruuni puust hoone aknad on juba aastaid kinni naelutatud. Sestap kujutab „Titanicu orkester” Tapa raudteejaamas endast kõige paremini n-ö kohateatrit: näidendi tegevus toimub mahajäetud raudteejaamas ja tühjuse rütm tiksub näidendiga samas taktis.