Eesti alistus hääletult. Ent kui me saatnuks Jossif Vissarionovitši kuradile? Kas sõda Nõukogude Venemaaga oli võimalik võita? Oli!

Mida tahta rahvalt, kel turjal aastasadu orjaaega ja allumist võõrvõimule, iseseisvust aga kübe. Tuleb seesama Venemaa, aga enam mitte tsaristlik vaid sotsialistlik ning teatab: nüüd on asjad nii, et maailmas käärib ja… Ühesõnaga, tuleme külla. Ajutiselt. Mõnekümnetuhande sõduriga. Kaitsma teid ja ennast.

Külalised on teretulnud, vastati. Omadele selgitati, et venelane tuleb   nii või teisiti, peaasi, et meie rahvus säiliks.

Ent kui Eesti Wabariigi juhid poleks olnud nii alandlikud? Kuivõrd on sündmused taeva või saatuse poolt ette määratud? Või saavad inimesed tulevikku mõjutada? Kui Lenin sündinuks ookeani taga,      kas siis loonuks ta Ameerika Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu? Milline on üksikisiku roll ajaloos? Kas Konstantin Päts müüs Eesti maha?

Ühesõnaga, ses ajaloolises ulmeromaanis otsustab Eesti jääda isepäiseks ega lase vene vägesid sisse. Stalinile öeldakse viisakalt:   ei. Tingitakse, kaubeldakse. Kuni lõpuks saab Venemaal hing täis.     Et mida see kääbus siin ülbitseb ja haugub.

Edasist pole raske aimata. Algab vabadussõda volüüm kaks.
Jäägu sõjandusspetsialistide otsustada, kui tõepärane on Venemaa vägede sissemarss raamatus kirjeldatud moel ja mahus. Ning kas Eesti võinuks end kaitsta. Sõjaväge ja patrioote igatahes meil oli, kahureid ja allveelaevu samuti. Üht teist tehnikat saadi kõrvalt juurdegi.

Mõndagi on raamatust siiski välja jäetud. Näiteks viies kolonn, sest ei olnud Eesti Wabariik tol 1940. aastal nii ühtne miskit. Mitu venelast kuulus Johannes Varese valitsusse? Ainsatki. Omad, ikka omad otsustasid sotsialismi ehitama hakata.

Aga muidu sõda nagu sõda ikka. Venelased tulevad massiga, eestlased niidavad neid tarkusega. Veerevat kivi paraku ei peata. Ühel hetkel on punaarmee saanud pool Eestimaast enda kätte, maailm vaatab toimuvat huviga, kuid appi ei tule, asi tundub lootusetu, kuid siis…
Eesti pääseb. Kuidas? Mõelge välja viis, no kümme lahendust ning võib ette öelda, et ükski neist pole õige.

Kõige suurem tarkus on tagantjärgi tarkus, aga ikkagi… Eesti pidanuks toona tegema vähemalt ühe lasu. Kasvõi ühe. Siis poleks kellelgi õigust viie kümnendi jooksul ilkuda, et just sellist Eesti te ju tahtsitegi.