Multikultuursus täiel rinnal – Tareq Frank Daoudi Taylor, veerand rootslast, veerand britti, pool palestiinlast – tutvustamas maailmale põhjamaade kööki.

Eks nende kokaraamatutega ole nõnda, et kui ühest paar-kolm väärt retsepti leiad, on hästi. Aga lapata neid on mõistagi lahe, eriti kui kenad pildid sees.

Tareq, muide, esineb ka televiisoris, Eesti kanalitelgi, ja väärib vaatamist.

Aga mis kokandusse puutub, siis Eesti näikse elavat kartuli ja sousti najal. Kui minna mõnda toidupoodi, mis reklaamib end odavate hindadega rahvakauplusena, siis ega Tareqi retseptideks ingridiente sealt suurt ei leia.

Samas pole lastega peredel Tareqi retseptidega suurt midagi peale hakata, sest kasvavale põlvkonnale anna ainult ette. Pajatäis hapukapsasuppi kestab parimal juhul poolteist päeva. Ent kui lapsed kodust läinud – siis, muide, algavat õige elu – on aeg ka kokaraamatuid põhjalikumalt uurida.
Tareqi road on kohati väga pipstükid, kuid leidub ka tõhusamat kraami.

Näiteks tema pasta arrabbiata erineb tavapärasest paari nüansi võrra ning tasub kindlasti proovimist, soe kartulisalat magussoolase lõhega on hää, kana sidruni ja salveiga samuti ja veel ühte kui teist. Vasika-carpaccio, suitsumakrell aedubadega, võis praetud tursk…

Liigses põhjamaisuses ei saa Tareqi kindlasti süüdistada, paljudesse retseptidesse on lisatud ka idamaisust ja mõnda kuhjaga suurepärast tšillit.

Aga ikkagi saab selgeks, et eks see Eesti ole üks provints. No mine ja osta kiltturska, hobuseliha või südakarpe või zatarit.