Ajalugu saab kirjutada mitmeti – läbi inimeste ja sündmuste või läbi lõhnade ja helide.

Huvitav, kas austust Peterburi vastu antakse edasi geenidega? Minevikust ei saa üle ega ümber – tegu on meie kunagise pealinnaga. Väärika ja kauni linnaga, mille elanikud, piiterlased, vastandusid Venemaale, sest neis on suursugusust ja kultuuri. Kõik muu, ka Moskva, on porine ja harimatu provints.

Just Peterburg oli põhjus, miks raamat huvi pakkus, sest mis lõhnad, mis helid… Tegelikult just lõhnad ja helid teevad selle teose võimsaks. Jutustada olnust ja olevast äraspidisel moel – kõrvalised ja märkamatud nüansid saavad ühtäkki peategelasteks ning loovad isepärase aja loo.

Vankrirataste kolina või sahina kaudu saab rääkida Peterburi muutumist suurest külast, mille mudased tänavad oli kaetud esmalt hagude, siis pakksillutise, siis munakividega, euroopalikuks asfaldilinnaks. Ja põlengute katkematu lõhn tegi puulinnast kivilinna.

Peterburi, või pigem Venemaa lõhnad… „Õhkkond oli läppunud ning ilmgi oli lämmatavalt juulikuine, mille tõttu polnud joogikohas eriti võimalik istuda, kuna õhk oli niivõrd läbi imbunud viinahaisust.“

Venemaa helid… „Kellamängul oli Venemaal kolm vormi: rahvalik, kiriklik ja ilmalik. Kirikukellamäng erines signaalkella helinast, kuna kirikukell kõlas rütmiliselt, samal ajal kui häirekell lõi väga tihedalt. „Suur blagovest“ (hea sõnumi tooja) kõlas mitmehäälselt. Kella äng matuseteenistuse ajal saatis kirstu väljaviimist kirikust ja lõhestas tõsiselt hinge.“

Tööstuse arengut saab peegeldada vabrikuvilede ja äärelinnu enda alla matva tehasesuitsu kaudu. Tehnoloogia areng tõi teedele automobiilid ja taevasse lennukid, mis häälitsesid ja lõhnasid omal moel. Ehk nagu põline piiterlane Aleksandr Blok 1905. aastal kirjutas: „Kuid elame, elame ju igapäevases õuduses, haisus, meeleheites, vabrikusuitsu sees ja igapäeva naeratuste raginas, keset talumatut sõiduautode klantsi, kui nad röögivad päikesetõusu ajal.“

Revolutsiooni lähenemisest andsid märku linnas üha tihemini kõlavad püstoli ja püssipaugud, töörahva võimuvõtmist omakorda punaste lippudega ehitud veoautod, kastis räuskav proletariaat.

Ligi 300 lehekülge lõhnu ja helisid, mis avavad Venemaa ja Peterburi loo ja olemuse. Ja mineviku rikkuse. Sest kui kuulata tänapäeva linna… Isegi trammid ei kolise enam. Pole kirikukelli ega turulärmi, värske saia ega hobusesõnniku lõhna. Maailm on muutunud igavaks ja steriilseks.