Mait Riisman on Eesti spordi järjekordne kummaline produkt, keda poleks tohtinud olla. Olümpiavõitja veepallis, mida siinmail suurt ei mängitud ja enam ei mängita. Samas on kaelkirjak kah kummaline, aga ta on olemas.

Nagu eestlastest olümpiavõitjad kiiruisutamises ja naiste trekisõidus.
Kui tavaliselt peitub atleetide elulooraamatuis palju sporti ja vähe elu, siis seekord on vastupidi. Kusjuures Riismani sulg on jooksnud autobiograafilist romaani kirjutades äärmiselt sujuvalt. Kirjutada see mees oskab. Oskas ka veepalli mängida, kusjuures paremini, kui noorest peast eluga hakkama saada – mitmed kirkad medalid läksid personaalsete lolluste nahka. Ikka oli vaja valel ajal viina võtta ja rääkida seda, mida Nõukogude Liidus avalikult ei räägitud.

Mõistagi oli Riisman kõva mees, sest, nagu ütles kord üks kullatud suusataja, paid inimesed olümpiavõitjaks ei saa. Küll aga polnud ta erand, kuigi kohati võib seda bravuursest tekstist välja lugeda. Teised jõudsid lihtsalt tippu muul elualal.

Iga vähegi aktiivsemat viiekümnendatel-kuuekümnendatel sündinud meesterahvast tabab äratundmine – jah, just nii see oli… Tänavaelu ja hoovisport ja kaklused teise rahvuse esindajatega ja jamade korraldamine koolis. Nõnda kasvas võitjate põlvkond.

Jah, Riisman on tüüpiline olümpiavõitja, kelles peitub meeletu kogus viha, kirge ja tahtmist. Kelle valulävi on uskumatult kõrge ning kes ajab ikka ja jälle end püsti, kui on läbitümitatuna pikali löödud. Mõne lootused kustuvad esimese saadud hoobiga, võitjatel ei kustu lootus iial.

Ning see ehe ärapanemise rõõm. No ei ole, olümpiavõitjad hella südamega sõbralikud ja toredad. Riismangi saadab Eesti, provintsi, mõnuga p***eauku ja pühib Moskvasse, näitamaks kõigile – ka iseendale – et ta on „karastatud terasest, mitte koolihoovi tassitud roostetanud plekist, mis kõrgahju ülessulatamiseks ei kõlba.“

Eks madalalt lendajad võivad Riismani-suguste poole nähvata – kuradi vant, kodumaa reetur, või Eesti sulle ei kõlba – aga maailmakodanik on hingelt maailmakodanik, ta pole ses süüdi, et tiivad kaugemale kannavad.

„Kes ta tõepoolest oleks olnud ilma Moskva Riikliku Ülikooli meeskonnata,“ arutleb Riisman järjekordsel kriitilisel hetkel iseenda olemusest, rääkides justkui kolmandast isikust. „Laevastiku madrus? Käinud paremal juhul oma teatrikultuuri arendamas Tallinnasse asumisele saadetud olümpiavõitja sarnaselt – Taganka asemel Vene draamateatris?“
Kusjuures kultuuri on Riismanis küll ja veel. Harimatud, kes olid trennis, kui mõistust jagati, ei lõpeta MRÜ ajakirjandusteaduskonda ega tee legendaarsest Juri Ljubimovist dokfilme.

Lõpetuseks. Praegugi on küllalt neid, kes kuulutavad Riismani suunas: s**t mees, ainult õiendab ja kritiseerib, tuleks pigem ja teeks midagi. Ent mille poolest erineb Riisman paljudest teistest olümpiavõitjatest – Jaan Taltsist, Ants Antsonist, Erika Salumäest… – kelle sõnavõtud pole samuti eriti leebed. Mida neil on veel tõestada? Nemad on elutöö teinud.