Lõpetasin hiljaaegu Peter Ackroydi ülihuvitava raamatu „London. Lühibiograafia” lugemise. Tegemist on suurepärase tõestusega sellest, et ajalugu pole mitte punktist A punkti B sööstev vektor, vaid midagi puude aastarõngaste taolist, kus välimised ringid sisaldavad alati ka sisemisi. Ka Ackroyd ei järgi tavapärast kronoloogiat, vaid võtab Londoni ette teemade kaupa. Tulekahjud ja haigused. Teatrid ja laadad. Hullud ja kerjused. Naised ja lapsed. Ja vaesed, miljonite kaupa vaeseid, kes kõigi sajandite jooksul moodustasidki Londoni põhilise elanikkonna. Neid oli kõikjal ja nad elasid kohutavates tingimustes. Osa neist kerjas, teised teenisid leiba kõige madalamate ja närusemate töödega: korjasid tänavatelt sõnnikut, sorteerisid prügi, roomasid kanalisatsioonis ringi. Mõni varastas, teine müüs oma keha, kolmas kaanis räpastes kõrtsides džinni või istus vanglas. Vaestel olid omad linnajaod, kuid neid jagus ka kõikjale mujale nagu pori või kirpe.

Mingit rohtu selle tohutu vaesuse vastu leida ei õnnestunud ja ega seda eriti otsitudki. Vaesed olid alati olemas olnud – see tundus omamoodi loodusseadusena. Ja loodusjõuna nad ka käitusid, tõustes aeg-ajalt üle kallaste ning tormates märatsedes mööda tänavaid, süüdates vanglaid ja kolkides ette juhtunud võimuesindajaid. Ega korralik kodanik just heal meelel vaestesumma keskele ei sattunud. Koguni kroonitud pead keerasid ringi ja läksid teist teed, kui nägid vaeseid kogunemas.

Vaesed olid alati olemas olnud – see tundus omamoodi loodusseadusena. Ja loodusjõuna nad ka käitusid.

Samal ajal kui ma Ackroydi raamatut lugesin, jälgisin igal õhtul ka uudiseid. Ja nägin ka seal vaeseid. Väga palju vaeseid! Mõni neist askeldas kusagil Kreekas, vehkis ärritunult kätega ja üritas end läbi okastraadirullide pressida, et Saksamaa poole teele asuda. Aga teisel pool tõkkeid seisid mundrimehed kumminuiade ja pisargaasiga. Nende ülesanne oli vaeseid oma riiki mitte lubada. Teised vaesed olid Prantsusmaale välja jõudnud ja sealt oleks Saksamaale justkui päris lühike tee, aga nemad soovisid minna hoopis Inglismaale. Nad elasid Calais’ linnas kilekottidest valmistatud osmikutes ja olid samuti ülimalt erutatud seisundis, sest esiteks oli nendegi teele püstitatud suur hulk tõkkeid ja teiseks hakati rämpsust ehitatud maju kokku lükkama. Mis on ajalooliselt mõistetav, sest vaeste hurtsikuid on alati lammutatud, sest nad on koledad ja segavad millegi hoopis tähtsama ehitamist.

Nii et ajalugu muudkui keerutab ja vaeste hordid ei kao. Vahepeal tundus, et Euroopa on vaesusest justkui jagu saanud, aga loodus tühja kohta ei salli ja uued vaesed ongi juba platsis. Taas kerkivad väljapoole linnamüüre vaeste linnaosad – pagulaslaagrid. Omal ajal poleks muidugi vaevutud Calais’ põgenike rännukihku takistama, vaid oleks nad rahumeeli Londonisse lubatud, kus nad oleksid teiste omasuguste sekka sulanud. Siis oldi vaestega harjunud. Ja tundub, et varsti harjume jälle. Kaadrid kusagil poris ukerdavatest pagulastest on muutunud igapäevaseks.

Aga kes võidab täna Eesti Laulu? Vaat see on huvitav!