Eesti krimikirjandus, kui Indrek Hargla välja arvata, on seisus, kus raamatule antud hinnangut – hästi kirjutet ja täiesti loetav – võib pidada ülimalt kiitvaks.

Paraku nii ta on. Eesti krimikirjandust, kui võtta seda mõistena, ei eksisteeri. Ei saa rääkida ühtsest stiilist või koolkondadest või ajaloost. Meil on üksiküritajad, kes kirjutavad pisteliselt ja ääretult kõikuva tasemega.

Kirjastus Pilgrim, korraldades kirjanduskonkursi BestSeller ja määrates auhinnafondiks 10 000 eurot, üritab olukorda muuta. Näis. Ühe täiesti korraliku raamatu seekord igatahes konkursilt sai.

Ilutseks raamatukaanel Marek Kahro asemel autorina Marek Kahrosson ja tegelastel oleks rootsipärased nimed – ehk siis varjaks teos end maskiga – siis kuulutaks selle Põhjamaade krimikirjanduse korralikuks keskmikuks.
Eesti krimkat asud ikka uurima kahtlustega hinges. Tuleb tunnistada, et mitmed raamatud on nurka visatud paarikümne lehekülje läbimise järel. Peamine põhjus on algeline tekst ja eesti keel, mis kohati kesisem, kui ajalehe suvetoimetajal. Lausel puudub rütm ja sõnal jõud. Teiseks pole usutavust ja süžee ei küta üles, on tühi kulgemine.

Kahro üllatas. Eelkõige õitsva eesti keele ja viimistletud tekstiga, mis tõesti voolab. Lahedalt kirjutab ta lahti ka tegelased, kel on luu ja liha ja tunded ja iseloom, mis ühtekokku annavad mitmemõõtmelise inimliku pildi. Maainimesed – tegevus toimub Rakvere lähistel külas –; armastust otsivad teismelised neiud; sotsiaaldarvinistist noormees, kelle arvates ei vääri homod, transseksuaalid, pedofiilid ja teised raskete seksuaalhälvetega tüübid loomulikult mingit elu; kasuvanemlikkus; kaunitari ja koletise vastasseis; ilusa pinna all pesitsev kurjus…

Ega alguses saagi aru, millise romaaniga õigupoolest tegu. Peaks olema justkui krimka, aga kaldub kuidagi müstitsismi poole – noore mehe ammune uppumine metsajärve, tema kaaslaste hilisem vesine siirdumine taevastele radadele, näkimuistendid ja muu säärane. Samas tegutseb raamatus politseinik ning surmadel näikse olevat inimlik põhjus. Ütleme siis, et „Seal, kus näkid laulavad“ on müstitsismi ja muistenditega vürtsitatud krimiromaan, milles paha saab õiglase palga.

Et mida autor raamatuga öelda tahtis?

„Viskan õhku mõned kuratlikud küsimused, millele lugeja võiks sisimas vastuseid otsida,“ selgitas Kahro hiljutises usutluses. „Näiteks kust läheb piir normaalsuse ja ebanormaalsuse vahel? Kas ja millistel tingimustel võib inimene otsustada teiste inimeste elu üle? Kas inimesel on õigus olla see, kes ta tunneb end olevat või peaks ta ühiskonna harmoonilise terviku nimel oma mina alla suruma ja kollektiivsete normidega kohanema? ”Näkkide” peamine sõlmküsimus seisneb aga selles, kuivõrd lahendab vägivald tegelikke probleeme. Veel üks teema, mille üle ma kutsun lugejat arutlema, puudutab kurjuse kaunist nägu. Särava kesta all võib peituda uskumatult paheline isik. Kuidas ta ära tunda?“

Ehk on „Seal, kus näkid laulavad“ alguspunkt, kust algab Eesti krimikirjanduse õitseng? Annaks taevas (või näkid), et nii ongi.