Raamat „Tartu Rock“ avab ukse meeskonna minevikku, olevikku, tagatubadesse ja hinge.

Kui Vahur Kalmre alustas raamatuga Tartu Rockist, mis esmalt kandis Delta ja kõigile arusaamatult vaheaasta jooksul Ülikooli nime, ei teadnud ta, et üks ajastu saab läbi. Rocki ajastu. Enam ei saa publik ergutada „Tartu Rock! Tartu Rock!“, vaid peab röökima: „Tartu ajaleht! Tartu ajaleht!“ Aga ehk lõpetab nimemuutus identiteedikriisi, mis viimastel aastatel heade mõtete linna korvpalli räsib.

Rocki 15 aastat pikk teekond, mille autor värvikalt ja faktirikkalt lahti kirjutab – saab teada palju raha mängijate pangaarvele laekus, miks ja kuidas treenereid maha võeti ning muud säärast – on algusest lõpuni üks eneseotsimine ja mitteleidmine.

Alguses oli Delta. Tartu mängijad enamasti, Tartu treenerid kindlasti ja Tartu vaim raudselt. Ka esimesed Rocki-aastad kulgesid traditsioonide kohaselt. Tartu armastas omasid ja korvpalli. Nüüd ainult korvpalli, sest palju neid omasid enam. Hea küll, mitmel puhul rõhutatakse, et need, kes Tartus mängivad, ongi tartlased, aga ikkagi… Süsteem ei toimi. Rock on meeskond, mitte klubi, koos noortesüsteemi, naistetiimi ja veteranidega.

Rock pole kahjuks isegi nii klubi, et saaks särke lae alla tõmmata ja numbreid külmutada, kuigi ikoone on meeskonnas olnud küll ja veel – Tanel Tein, Tarmo Kikerpill, Vallo Allingu, miks mitte ka legendid Martin Müürsepp ja Tanoka Beard…

Et mitte liiga pessimistlikuks muutuda, siis ühes väikelinnas (Euroopa mõistes veidi suuremas külas) on Rock võimas. Suured mängud, suured korvid… ja väiksed võidud. Nojah, taas läks nukraks. Ent mis teha. Loed raamatu läbi ja saad aru, et Rockil ongi olnud kõigi nende aastate jooksul paar kõlavat mänguvõitu, kuid ei ühtegi vägevat karikat, kuigi on mängitud eurosarja finaalnelikus ja Balti liiga finaalis.

Ja kui kevad käes, saab eestikate finaal – Tartu on seal mänginud 15 aastat järjepanu – ülitähtsaks. „Eks mehed ise ka mõtlesid, et kui see asi ka p**sse läheb (Eesti meistrivõistluste finaal – J.M.), siis pole üldse õigustust hooajale. Midagi peab ikka näppude vahele ka jääma,“ rääkis Rocki endine treener Paavo Russak aastast 2007, kuid samas ka kõigist teistest aastatest.

Eks eelkõige on probleem rahakoti paksuses. Küsimusele, milline Rocki hooaeg peav olema, on õige vastus: kahemilline. Kaks kiljonit eurot aitaks satsi ehk järgmisele astmele.

Sama igavikuline kui Rocki mängimine koduses finaalseerias, on ka rivaliteet Tallinnaga, Marek Doronin ning linnaisade lubadus ehitada Tartusse korralik hall. Mõtted ses linnas on head, aga tegudeni paraku ei jõuta.