Orlando äärelinna väikse räpase bensiinijaama parklas on lõõskavalt kuum. Ümberringi on mahajäetud poed, väiksed töökojad ja määrdunud ilmega motellid. Meie seisame – mina, mu abikaasa ja võõras mustanahaline daam – kolmekesi keset platsi väikses sõõris ja hoiame kätest kinni. Me palvetame valjuhäälselt maanteejumalate poole, et nad meid hoiaksid. Ootamatu ühispalveni jõudsime siis, kui hakkasime oma äsjarenditud Mustangisse klaasipesuvedelikku valama. Parkla teisest servast hõikas seal peatunud naine, kas vajame abi, ja tuli vastust ära ootamata ligi. Ta aitas klaasipesuvedelikku valada ja küsis, kuhu oleme teel. „Ah New Orleansi? Siis on teil pikk tee minna ja üks palve kulub teemoonaks hädasti ära. Jah, andke oma käed siia. Nüüd, minu järel…” Lõpuks: Aamen! Et maanteejumalad teid hoiaksid! Naine jääb lahkelt lehvitades meist maha, kui autonina maanteele keerame. Oleme just Disney Worldist põgenenud ja ees ootab üle tuhande kilomeetri soode poole.