Kihnu saare pärimus­traditsioone kajastav suve­lavastus ühes vaatuses.
Autor-lavastaja Heidi Sarapuu.
Kunstnik Mirjam Veske, muusikaline kujundaja Peeter Kaljumäe, osades Indrek Ojari, Maiken Schmidt, Argo Aadli, Alo Kõrve, Anto Siimson, Peeter Kaljumäe, Kihnu Pärimuskooli õpilased ja folklooriansambel Kihnumua.

Suveteatri meeleolu hakkas natuke peale juba Munalaiu sadamas, sest ilm oli ilus ja kioskist sai värsket kohvi, ning need, kes olid varem jõudnud, võisid veeski käia. Edasi läks aina paremaks, sest nutikad kihnlased olid oma poolele sadamasse organiseerinud teatriveoautod, mille kastis pealtvaatajad otse Metsamaa pärimustallu etendusepaika sõidutati. Nii oldi juba natuke elevil siis, kui ühestki näitlejast polnud mütsinokkagi näha.

Vastuse said ka kõiksugu tähtsad küsimused, näiteks kas jõuab enne etendust veel puhvetisse, kui laevgi näib vaevu jõudvat õigeks ajaks? (Muidugi!) Kas on ka omatehtud maitsvaid kihnu­päraseid hõrgutisi? (Loomulikult!) Tahaks käsitööd ja seda leiba kaasa ka ... (Aga palun!)

Tunne oma külalist

Miks rääkida leivast, mitte asuda kohe lavastuse juurde? Sest tegelikult müüakse peale etenduse ju veel muudki – asjad olgu nii hästi kokku klapitatud, et vaatajad mitte ainult ei peaks paljuks sõita mitu tundi kodust kaugele teatrisse, vaid oleks selle üle veel rõõmsadki ega nutaks taga kulutatud raha.

See, kuidas “Meri muigab teitele vasta!” etendust Kihnus tehti, on ilmselt üks eeskujulikumaid õpikunäiteid sellest, mismoodi asju nii korraldada, et kõik ladusalt sujuks ja vaid mõneks tunniks saarele tulnud inimesed saaks sellest täpselt õige maitse suhu.

"Meri muigab teitele vasta!"
Bianca Mikovitš

Suveteatriga näitasid kihnlased, et logistika on neil käpas, oma suvekülalisi nad tunnevad ja nende tahtmisi teavad.

Eks selle peale oli rajatud Heidi Sarapuu kirja pandud lavastuski, mis läheb parinal käima, kui põliste kihnlaste tallu tuuakse tsiklikastis ministeeriumiametnik Paavo Plank (Argo Aadli) ja väliseestlasest kunstiinimene Ilmar Rebane (Alo Kõrve), kel on saare suhtes suured kunstilised ja romantilised ootused.

Põliskihnlased (Indrek Ojari ja Maiken Schmidt) on küll valmistunud pagulaste majutamiseks, aga võtavad ka suurte plaanidega tulijad pead kaotamata vastu. Nii Indrek Ojari kui ka Maiken Schmidt räägivad vapralt kihnu keelt ning selle eest peab neile au andma, et vähemalt püütud on tublilt. Maiken Schmidti kiire kihnu keele eeskuju on ilmselgelt pärimustalu eestvedaja Mare Mätas (sama naine, kes Kihnuga seotud lugude juures alati tsikli seljas pildile jääb) ja murde voolavat intonatsiooni õnnestub tal üsna hästi tabada.

Kolm tarka õllekruusi toel maailma parandamas. (Vasakult) Alo Kõrve, Indrek Ojari ja Argo Aadli tegelased on juba hea hoo sisse saanud.

Bianca Mikovitš

Otse tantsupõrandale

Päris ehe keel koos saarele traditsioonilise pillimänguga tuleb lavastusse sisse Kihnu Pärimuskooli pillilaste ja folkloori­ansambli Kihnumua naistega. Nimelt tuleb loosse veel teine lugu, mille on kirja pannud kapten Enn Uuetoa ehk Kihnu Jõnn, mis näitlejad uutesse rollidesse paneb.

Värvi jagub. Kui juba Argo Aadli ministeeriumiametnik on üsna hull tegelane, siis Alo Kõrvet on hiljem pikalt raske silme eest ära saada. Veel mõni päev hiljemgi kerkib ta meelde mõne värvika stseenina seotult, kas või sel hetkel, kui uhkusega endale kilukarbi kaela riputab (uus meene ministeeriumist, on ju teada, et kilud toovad õnne), või siis, kui ta korraga kehastab kaht õde, kellest üks on pikk ja teine lühike. Ah jaa, muidugi alasti saunast välja tormamine tuleb tal ka meeldejäävalt välja.

"Meri muigab teitele vasta!"
Bianca Mikovitš

Jaburate pööretega tükki saabub tempomuutus siis, kui lugu sujuvalt Kihnu pulmaks läheb ja kihnlased laulma hakkavad. Ka lõpulaul “Kui ärkab kevade üle maa...” jääb nendele ja nii saavad vaatajad otseallikast kõige ehedama Kihnu kõla kõrvu helisema.

Ja Kihnu poleks see, mis ta on, kui pärast aplausi kohe koju mindaks. Etenduse järel minnakse hoopis platsi kõrvale teatrikohvikusse, pillilugu lüüakse lahti ning igamees saab koos kihnlaste ja linnateatri näitlejatega lustliku jalakeerutuse ette võtta. Tuleb loota, et kihnlastele endile jäi kogu ettevõtmisest sama hea tunne kui vaatajatele ning sääraseid suveteatreid tehakse seal edaspidi veelgi.