Kes juhtus lugema Guillem Balague sulest ilmunud Cristiano Ronaldo elulugu enne tänavuse EM-i finaali, jäi kahtlema – kas Portugali koondise superründaja lootis pärast vigastuse tõttu väljakult lahkumist omade võitu või kaotust? Ilmselt oli Ronaldo ka ise dilemma ees. Ühest küljest ei talu ülisuur ego karvavõrdki seda, kui võit tuleb tema panuseta, sest meeskonna deviis peab olema: Ronaldo ja teised. Ent samas on tal ette näidata trofee rahvuskoondisega, mida „motherfucker“ Lionel Messil ei ole. Ju siis karikat vastu võttes Ronaldo üks silm nuttis, teine naeris.

Võit tema panuseta pole õige võit – see joon läbib Ronaldo elu algusest alates. Raamatu autor jõuab ühel hetkel järeldusele, et Ronaldo ei armasta mitte jalgpalli, vaid enese võitlust olemaks maailma parim, ja saab kinnituse psühholoogilt Sidonia Serpalt, kes kuulutab: „Jalgpall on vahend enese arendamiseks. Miks jalgpall? Sest see oli Ronaldole kõige lähemal. Kui tema isa oleks töötanud ujumisklubis, siis võib-olla oleks Cristianost saanud hoopis ujumise maailmameister. Iha end arendada ja võidelda on loomuomane, jalgpall aga oludest sõltuv.“

Ilustamata lugu

Mainitud raamat pole niivõrd biograafia, kuivõrd kaasaegse jalgpalli, tippspordi ja tippsportlase avamine läbi Ronaldo ja tema arengu. Telekanali Sky legendaarne ajakirjanik pääses tänu konfliktile vajadusest intervjueerida teose jaoks peategelast ja tema kuulsat agenti, mistap tulemus pole Ronaldo lugu, vaid ilustamata lugu Ronaldost. Aus ja tõepärane.

Mis siis teeb Ronaldost Ronaldo? Siinkohal jätaks välja välised tegurid: kirev riietus, Ferrarid, pidevalt muutuvad soengud, eneseimetlus (Manchesteris sattus ta riidekapp äkitselt peegli ette, kust oli hea end vaadata), pidev nutmine, heldekäelisus ja muu, mis mängu ei mõjuta.
Esiteks kirg ja täielik pühendumus. Lapsest peale. Kui sa harjutad iga päev neli-viis tundi, võib sinust saada väga hea jalgpallur. Ronaldo harjutas 10-12 tundi. Hommikust õhtuni. Kool oli vaid segav faktor, kuhu ta tihtipuhku ei jõudnud. Pall polnud oluline, treenimiseks piisas pudelikorgist või plastpudelist, millega sai eneseunustuseni žonglöörida.

Kui Ronaldo 12-aastaselt kodust lahkus ja Lissaboni Sportingu juurde siirdus, kirjutasid treenerid aruandesse: „Erakordse ande ja ja äärmiselt väljaarenenud tehnikaga mängija. Tema oskused nii liikuva palliga kui ka paigal on väljapaistvad. Ta on kiire nii lühikestel kui pikkadel lõikudel ning tema triblamisoskus on tohutu. Mängib hästi mõlema jalaga, on kartmatu ja uljas.“

Soov olla parim

Teiseks soov olla parim. Miski polnud Ronaldo jaoks piisav. Neljateistkümneselt hakkas ta käima keelust hoolimata öösiti võimlas harjutamas, sest arvas olevat liiga kondine ja kiiresti väsiv. Võimla uks sai tabaluku. Portugali koondislastel veninud näod pikaks, kui 18-aastane Ronaldo harutanud pärast treeningut pahkluude ümbert lahti raskused, sest nii said jalad esmalt rohkem koormust ja teisalt on mängus lisakaaluta märksa kergem tunne. Ja sääraseid näiteid on raamat täis.

Kolmandaks äärmine enesekindlus. Kui tavaliselt tulevad kollanokad Manchester Unitedisse külg ees ja pea maas, siis mitte 18-aastane Ronaldo. „Ta kõndis rind ees ja vaatas sulle otse silma,“ meenutas ManU staar Phil Neville. „Cristiano saabus meile nagu öeldes: „See siin pole midagi erilist, kuulun siia täie õigusega.““

Mõistagi oli sellisel käitumisel oma hind. „Taolised enesekindlad mängijad pannakse esimese kolme kuu jooksul proovile,“ jätkas Neville. Selleks, et õpetada noort vastaseid valima ja taguda välja ülbe hoiak. Ühel treeningul sõitis Paul Scholes Ronaldole jõhkralt jalgadesse, siis Robbie Keane, siis Gabriel Heinze…

„Arvan, et teda peksti jalgadesse väga palju, ent mitte kordagi ei tulnud ta pärast treeningut riietusruumi mossitades,“ meenutas Neville. Peagi tõmbas Ronaldo trenni minnes jalga korkidega jalgpallisaapad ja andis oma hoiakuga teada – teed mulle, saad tagasi. Kulus poolteist aastat, kui Ronaldost sai meeskonna austusväärne liider.

Neljandaks väravavaist, viiendaks liidriomadused, kuuendaks kõrge enesehinnang, seitsmendaks uskumatu valutaluvus, kaheksandaks…

Ent ka kuldne münt on kahe poolega ja leidub ka teistsuguseid arvamusi. „Ronaldo kõrval ei arene ükski mängija,“ nentis Mehhiko ajakirjanik Juan Villoro. „Ronaldo on ülimalt isekas, mõte partnerlusest on tema jaoks hoomamatu… Meie maailma vallutanud paariaid tuntakse selliste nimede all, nagu Maradona, Di Stefano, Puskas, Cruyiff, Pele… Ükski neist pallivirtuoosidest ei sõltunud oma jõust ega kiirusest ning nad kõik aitasid oma meeskonnakaaslastel areneda… Kuigi tema ametis on kohta ka maagiale, on Cristiano Ronaldo lihtsalt üks järjekordne jalgpallur.“