Vagal veel on tavaliselt sügav põhi. Samamoodi toimuvad vagal Rootsi väikesaarel Sandhamnil sügavad lood.

Viveca Sten teab, millest kirjutab. Mitte et ta ise kedagi mõrvanud oleks, vaid ta tunneb tausta. Kui sa veedad kõik lapsepõlve suved Stockholmi arhipelaagis asuval Sandhamnil, siis imbub kogu saare elus sinusse nagu vesi majapidamispaberisse, ning jäädavalt.

Siinkohal võiks küsida, et kas tõesti on Rootsi sedavõrd kriminaalseks muutunud, et Bullerby ideaalkujundist pole enam midagi alles. Samas… Ka meisterdetektiiv Blomkvist tegutses Bullerby aal, seega juhtus ka siis.
Kuritegudest teab Sten samuti mõndagi, sest töötas advokaadina ning on end ka raamatuisse sisse kirjutanud – kuritegude lahendamisel aitab politseinikke kena ja tore jurist Nora Linde.

Kui rääkida Sandhamni sarja esimesest raamatust „Vaga vesi“, siis ei lähe autor Rootsi, vaid pigem Briti teed. Ehk siis ei kirjuta sotsiaalkrimkat, pigem ehtinglasliku külakriminulli, kus tegevus toimub suurlinna asemel piiratud territooriumil, kohalikud eristuvad selgelt võõrastest ning kogukondlikel suhetel on eriline väärtus.

Samas laseb Sten peategelastel mässelda isiklike probleemide kütkes, mis pole tavaks Briti, küll aga Skandinaavia krimkale, millest normaalset pereelu elavat politseinikku või tema abilist nii lihtsalt ei leia. Nii pakutaksegi kahte ühes – esmalt põnevat stoorit, teiseks võimalust samastuda raamatu persoonidega (kui su isiklik elu pole korras) või mitte samastuda (kui on korras).

Aga muidu on, nagu säärastes teostes ikka – leitakse laip, antud juhul kalavõrgus, siis läheb veel keegi parematele jahimaadele, keeruline uurimine, kahtlusaluseid palju, pelg, et keegi tapetakse veel… Ei midagi uut.

„Vaga vesi“ on ses mõttes hää pealkiri, et lugu kulgeb samuti piisavalt vaikselt, mitte tormiselt ega kärestikuliselt. Pulssi raamat üles ei löö, ent pooleli kah ei jäta. Näis, kas maarahvale pakutakse ka Sandhamni saaga järgnevaid osi.