Arraku Tõnismäe jalamil asuvasse ateljeesse pääsemiseks tuleb ronida kuuendale korrusele. Arrak sõnab, et ega ta enam neljakümnene ei ole, et palju rabeleda jaksaks, aga selle 110 trepiastmeta ka elada ei taha. „Sellel trepil on 110 astet ja see on minu kokkuhoid – ma ei käi jõusaalis. Kui kaks korda päevas käia, siis ongi kogu see treening tehtud,” kinnitab kunstnik, kui oleme fotograafiga üles roninud ja ta näeb, et paar viimast astet on meie arvates juba päris kõrged. Mis puutub intervjuusse, siis pakub ta, et võib vabalt ka ise lobiseda – küsimusi ei olevatki eriti vaja. „Mispärast ma lobisen palju? Sest ma olen siin üksinda. Nagu ma kedagi näen, võtan naks kinni ja jutustan. Aga hea küll, ma võin vait ka olla,” naerab ta rõõmsalt, selg sirge nagu 40-aastasel.