Taanlannad Lene Kaaberbøl ja Agnete Friis on leidnud kindla niši, harimaks heaoluühiskonda, näidates seda, mis toimub hämaras. Seal, kuhu tavainimese pilgud ei sattu.

Jutt käib pagulastest. Neist, kelle ühiskond ei taga head olu, mida tullaksegi Taani otsima. Pagulane ei pea olema kolmandast maailmast, vaid võib olla ka Euroopa liidus, Ungarist näiteks. Ka seal on heaoluga nadisti, eriti kui oled roma, kunagise termini järgi mustlane.

Kui roma-poisid leiavad Venemaa endisest sõjaväebaasist üht-teist ohtlikku, ent müügikõlbulikku, otsustavad nad selle just Taanis hakkama panna. Paraku satub Punase Risti töötaja, pagulastega tegelev Nina Borg taaskord sündmuste keskele.

Võib ju öelda, et selle raamatu stsenaarium on teatud punktides üle pakutud, kuid üldpilti see ei muuda. Teisejärgulistel inimestel pole Põhjamaa riikides kohta. Nad huvitavad riigi väärikaid kodanikke vaid juhul, kui neist saab kasu lõigata. Võõra mure on võõras mure.

Kas meidki huvitab see, mis tegelikult toimub pagulaskeskustes? Kuidas need, kes tulnud sõja jalust rahu otsima, tegelikult hakkama saavad? Või on ükskõik, kas nad elavad või surevad, peaasi, et silma alla ei satu?
Ega me taha eriti teada sellestki, millega puutuvad kokku halastajad, Punase Risti töötajad, kes seavad tihtipuhku elu ohtu selleks, et aidata õnnetuid. Nende maailm on meile ilmselt vastuvõetamatu. Ja mitte ainult meile, teinekord taganevad nendest ka lähedased.

Eks see taas üks tume ja nukker raamat ole, ehtne nordic noir, aga mis teha, kui elu ongi selline.