Nordic noir on neil, seal ülelahe. Neil toimub suurlinnades üht ja teist ja kolmandat tumedat. Meil on vaid üks metropol, ja seal ei sünni suurt midagi. Meie tumedad paigad on metropolist kaugel eemal.

Alati ei pea arvamust avaldama skaalal hea – halb. Hinnang võib ju olla näiteks: huvitav. Ses mõttes, et ei kiirustaks Birk Rohelendi esimesele krimiromaanile, Silva Stökeli sarja avaloole pitserit külge kinnitama.

Raamat sai läbitud hooga ehk ühe vaba päevaga, mis annab märku, et midagi selles peitub ja lugeda kannatab. Eks loo ülesehitus nõuab jätkamist – kildude kaupa poetatakse uusi tegelasi teavet, niriseb justkui liivakellas, kui ühel hetkel on viimane tera langenud, kamber täis ja selgus majas. Sinnamaani oli segadus ja pisut aimdust.

Näib, et Eesti krimiromaan hakkab tasapisi elama ja hingama ning saama oma nägu. Pisut (või rohkem kui pisut) salapärane ning pisut (või pisut enam kui pisut) verine. Ses Silva suudlemise loos, nagu lõpuks selgub, on verd vaatidega ning kui seda jutustatuks pahade vaatevinklist, saanuks korraliku õuduka.

Indrek Hargla Süvahavva asub kuskil Lõuna-Eesti kandis, Katrin Pauts kirjutab Saaremaa külakrimkat, Marek Kahro viis pisut müstikise krimka tegevuse Rakvere kanti, Reelika Lootuse psühhothrilleri peategelane leiab end kuskilt tühjast majast, teadmata kes ta on ja miks ta on… Ehk siis mustad lood depressiivsetes Eesti maapiirkondades. Aga eks me olegi pisut nõidrahvas ja halb sünnib vaikuses ja rahus, mitte keset suurlinnatulesid.

Raamatust. Ajakirjanik, nadi teinepool, autistlik laps, selline on peatagelane. Kohtamas ootamatult ja viivuks, pimedas öös lapsepõlvesõbrannat Helenat, kes on olnud kaks kümnendit surnud. Misjärel minemas lapsepõlvekoju kuhugile kaugele Omaverre (hää nimi mõrvapaigale, aga Eesti kaardilt säärast punkti ei leia). Kus on aastate jooksul läinud vägivaldselt teispoolsusse hulk rahvast. Ja läheb edaspidigi. Mis kõik vajab uurimist.

Näib, et normaalseid inimesi maakohtades pole. Kes keedab nõiajooki, kes raadab kanepipõldu, kes on korruptant, kes… Ei saa siin kõike ära rääkida, sest krimka ikkagi.

Esimene vasikas minevat tavaliselt aia taha. See väga ei läinud. Kannatas lugeda küll, nagu alguses sai öeldud. Eks pisut ole seejuures kah patriotismi, ikkagi Eesti krimka, aga ei hullu. Pinnas, millelt edasi minna, on piisavalt tugev, põhja ei vaju. Ent, nagu edukad inimesed ütlevad: alati saab paremini. Ja seda lõpuni välja. Ideaal on vaid muuseumis.