Iseenesest kummaline, et meie, inimesed, ei tea tegelikult, kes me oleme. Pelgalt aimame. „Meie liik on millegi suure alguses ja me ei mõista veel täielikult, mis see on,“ kirjutab David Eagleman raamatu viimases peatükis.

Eagleman, Stanfordi ülikooli neuroteadlane, võtab raamatus „Aju. Sinu lugu“ ja samanimelises BBC telesarjas kokku kõik, mida käesoleval hetkel ajust – ehitusest ja tööst ja muust – teada on. Ent eks see ole rohkem nagu Piri Reisi maakaart 14. sajandist, mis toona oli tsivilisatsiooni parim ülevaade meie planeedist, kuid tänapäevases mõistes naiivne kritseldus.

Samas ei pruugi praegused teadmised ajust väga valed olla, sest ka Piri Reis kujutas kaardil üht-teist üsna õigesti.

Aju kui organ, ja selle füüsilised omadused on mõistetav. Ent kuidas see töötab… Autorgi on hämmingus ja tõdeb, et mitte millegi poolest erinev kamakas tundub olevat nii suures vastuolus vaimete protsessidega, mida see genereerib. „Meie mõtted ja unistused, meie mälestused ja kogemused saavad kõik alguse sellest kummalisest närvimaterjalist. Selle elektrokeemiliste impulsside keerulistes vallandumismustrites on peidus inimolemus,“ kirjutab autor.

Sedasamust inimolemust üritabki Eagleman lahti seletada, põrkudes ikka ja jälle vastu seina. Näiteks, arutleb ta, teame päris palju neuronite, närvivõrkude ja aju piirkondade toimemehhanismide kohta, kuid me ei tea, miks kõik need meie peas kurseerivad signaalid meile midagi tähendavad.

Kuidas on võimalik, et meie ajumaterjal meid millestki hoolima paneb.
Iga inimene annab asjadele erakordse tähenduse. Me ei taju objekte sellistena, nagu need on, vaid nagu me ise oleme. Mis omakorda tähendab, et inimesed on jätkuvad muutumises ning sünnist surmani lõpetamata töö.

Või mis on reaalsus? Väljaspool meie aju pole muud kui energia ja mateeria, mille me muudame reaalsuseks. Samas iga pilt, heli ja lõhn pole niivõrd otsene kogemus, kuivõrd pigem elektrokeemiline etendus aju pimedas teatris.

Või mis on teadvus ja miks aju tegutseb ka teadvuseväliselt. Mis on alateadvus? Kuidas me otsustame? Miks vajab aju funktsioneerimiseks sotsiaalseid võrgustikke? Milliseks võib aju areneda? Kas teadvuse jaoks on vaja mateeriat? Need ja veel kümned küsimused saavad vastuse või ei saa. Aga lõppkokkuvõttes tuleb siiski tõdeda, et me ei tea endast suurt midagi.

„Aju. Sinu lugu“ on vääriline olema esimene teos sarjast „Elav teadus“. Ehk siis populaarteadus täies hiilguses. Mõistetav tekst, huvitavad illustratsioonid ja selgitavad näited, põnevad filosoofilised küsimused, millele proovitakse leida vastust… Ja lõpuks tulevik, mis praegu tundub hirmutav.

„Tuhandete generatsioonide kaupa on inimesed üha uuesti ja uuesti läbi elanud ühte elutsüklit – sünnime, elame oma hapras kehas, naudime väikest lõiku sensoorsest reaalsusest ja seejärel sureme.

Teadus võib anda meile vahendid, mille abil sellest evolutsioonilisest loost kaugemale jõuda. Nüüd on meil võimalik häkkida omaenda riistvara ning selle tulemusena ei pea aju jääma samasuguseks, nagu me selle pärides saime. Meil on võimalik elada uut tüüpi sensoorsetes reaalsustes ning uutes kehades. Võib juhtuda, et lõpuks suudame oma füüsilisest olemusest üldse loobuda.“