Lembit Ulfsakit, armastatud näitlejat ja lavastajat, on peetud üheks Eesti parimaks filminäitlejaks. See muidugi ei tähenda, et tema teatrirollid oleksid kuidagi vähem olulised. Ise nimetas ta ennast ikka pigem teatrisõduriks, olgugi et paljude jaoks oli Ulfsak eeskätt filmistaar. Kui seda sõna Eesti mastaabis üldse kasutada saab, siis Ulfsaki kohta käib see kindlasti.

Ulfsakit on korduvalt tunnustatud näitlejapreemiaga, veel tänavugi pälvis ta riikliku kultuuri elutööpreemia kui Eesti kõige väljapaistvama ja riigipiire ületava filmikarjääriga näitleja, kelle rollid „Ukuaru” Akslist „Mandariinide” Ivoni moodustavad ereda ja tunnustust vääriva galerii.

Lembit Ulfsak (4. juuli 1947 – 22. märts 2017)
Foto: Priit Simson

Lembit Ulfsaki tõi näitlema hiljuti lahkunud teatrimees Kalju Komissarov. „See oli veel keskkooli ajal, kui kadunud Leo Kalmet hakkas Tammsaare rahvateatris lavastama „Oliver Twisti” ja otsiti nimiosatäitjat ja mul tuli meelde, et minu õe klassivend Lembit Ulfsak on just midagi taolist, mis sinna ilmselt sobib,” rääkis Komissarov 1986. aastal ETV sarjas „Filminäitleja”. „Mul on hästi meeles, kui pärast esietendust Lembit ütles, et ta ei oleks elus uskunud, et see kõik nii raske on, et see on viimane kord elus – tema rohkem ei mängi. Mis sellest saanud on, seda te teate.”

Teater. Muusika. Kino peatoimetaja ja teatrikriitiku Madis Kolgi sõnul on Lembit Ulfsaki panus meie teatri- ja filmiellu ülisuur ja žanriülene, ulatudes 1960-ndate teatriuuenduse manifestist „Ühte laulu tahaks laulda” lastelavastuste ja komöödiateni. „Lisaks oma paljudele andelaadi eripäradele oli tal ka väga spetsiifiline koomiline närv,” märkis Kolk. Vahepeal olevat lausa tundunud, et Ulfsakit ekspluateeritigi koomilistes rollides liiga palju. „Oodanuks, et nii tundlik näitleja saab teatrilaval rohkem eriilmelist tööd. Siiski ei olnud see mingi ampluaa ärakasutamine või lavastajate mõttelaiskus – või kui oligi, siis suutis Ulfsak oma ülesande alati suuremaks mängida. Selle kaudu tuli tema rollidesse alati mingi soe, sügav ja läbinägelik inimlikkus, kehastas ta siis „Päikesepoiste” Al Lewist või „Vendade Karamazovite” staarets Zossimat,” ütles Kolk.

„Ukuarus” Elle Kulliga
Foto: EPL-i arhiiv

PÖFF-i peakorraldaja Tiina Lokk, kes oli Ulfsaki lavastatud mängufilmi „Keskea rõõmud” toimetaja, tõdes, et tema puhul oli tegemist ühega neist inimestest, kes lahkudes viib kaasa nii suure tüki, et seejärel on raske midagi öelda. „Ta oli läbi aegade üks Eesti suuremaid teatri- ja filminäitlejaid. Poleks olnud toona piire, oleks ta võinud vabalt astuda oma aja maailma suurimate filmistaaride kõrvale,” ütles Lokk. Ta meenutas, et nõukogude ajal oli Ulfsak staar kogu NSV Liidus, teda teati kõikjal – nii lihtrahva kui ka professionaalide hulgas. Tema Thijl Ulenspiegel on surematu.

Loki sõnul oli Ulfsakil peale näitlemise potentsiaali saada ka väga heaks filmirežissööriks. Eriti ilmnes see siis, kui ta pidi „Keskea rõõmude” võtetel astuma peaosatäitja kohalt haigestunud režissööri Valentin Kuigi asemele. „Lembitul oli täiesti eriline huumorisoon, stsenaarium sobis talle. Ta oskas teha näitlejaga tööd, lavastada väga häid misanstseene ja tal oli filmitunnetust. Ta oli multitalent. Samas oli Lembit Ulfsak väga tagasihoidlik inimene, ta ei tundnud ennast vist režissöörina hästi. Siiski on kahju, et ta siin edasi ei läinud,” ütles Lokk.

"Tuulevaikus"
Foto: EPL-i arhiiv

Igas rollis sünnid uuesti

Loomingu kohta on Ulfsak ise öelnud, et igas rollis justkui sünnid uuesti. „Tihtipeale arvatakse... Nimetame teda siis uhke sõnaga „looming”, et see on lineaarne. Sündisid, hakkasid loomingut tegema ja surid, eelmine päev veel tegid loomingut. Meie elukutse juures tegelikult igas eas sünnid uuesti. Isegi kui mängid sama osa kolmekümneselt, viiekümneselt, seitsmekümneselt... Mõttelaad on teine, kehakeel on teine,” lausus Ulfsak mullu Margus Mikomäele antud intervjuus.

Samas interjuus oli juttu ka andekusest ja eeskujudest ning Ulfsak ütles, et ta ei pea otsima eeskujusid just teiste näitlejate seast. „Kui Ain Lutsepp oleks mulle eeskuju, siis peaksin kuidagimoodi hakkama andekaks. Talle on kulbiga antud, mulle lusikaga. Andekaks ei saa hakata. Kui mult küsida, kes on minu eeskuju, siis ma pakun, et see, kellega oli koos mõnus viina võtta ja kes ei jäänud lääbakile,” rääkis Ulfsak. Ometi oli selles lusikas väga palju, kui mitte lausa põhjatult võimet nii teleri ees, kinosaalis kui ka teatrilaval publikut liigutada.

Urmas Kibuspuu ja Lembit Ulfsak filmivõtetel 1970-ndate lõpus või 1980-ndate alguses
Foto: Rahvusarhiiv

Õppimist ei lõpetanud Ulfsak enda sõnul kunagi. „Vaatan noori näitlejaid, imestan ja õpin, jätan meelde. Väga pean kiitma oma poega Juhan Ulfsakit, kes töötas meie teatris. Tõi tüki välja. Ma ei oska tulemusest rääkida, ise mängin seal, aga mind hämmastas, kui resultatiivselt ta näitlejatega töötas,” ütles Ulfsak. Isa ja poeg Ulfsakid sattusid koos lavale päris mitu korda – näiteks Von Krahli teatri 2007. aasta lavastuses „Kajakad”.

Anneli Saro meenutab raamatus „101 Eesti teatrisündmust”, kuidas „Kajakad” tõi Krahli näitetrupi kokku oma vanematega, nii et laval kohtusid noored vihased lapsed ja nende kunstimeistritest vanemad. „Peategelast, kunstnikuambitsioonidega noorkirjanik Treplevit mängis Juhan Ulfsak. Tema ema tähtnäitlejanna Arkadinat esitas Juhani isa Lembit Ulfsak, kes oli oma elurollid teinud Vene filmides, saavutades Nõukogude Liidus rahvusvahelise staari kuulsuse. See tunnustus ei tulnud juhuslikult. Kui Lembit Ulfsak ilmus lavale kleidis, mustades põlvikutes ja meestekingades, siis mõjus see esmapilgul travestiana, kuid mitte kaua, sest ta mängu täpsus ja nüansirikkus veensid peagi, et tegemist on siiski naistegelasega – maneerliku primadonnaga,” kirjutab Saro (lk 198).

Mosfilmi filmis „Legend Ulenspiegelist” (1976) kehastas Lembit Ulfsak nimiosalist.
kaader filmist

Lõpuks jõudis rahvateatrist alustanud, Eestis ja NSV Liidus staariks saanud näitleja Hollywoodigi. „Viimane eredam roll oli „Mandariinid”. Oscarite jagajad tundsid toona kahetsust, et miks ei esitatud teda kandideerima ka parima meespeaosatäitja kategoorias,” ütleb Tiina Lokk.

Ulfsakilt uuriti Hollywoodis, kas ka suurstuudiod on tema uksele koputanud. Oma vanusele viidates vastas ta, et film on ikka noorte inimeste töö. Küsimuse peale, kas ta tunneb end vanana, kinnitas Ulfsak, et ei tahtvatki end noorena tunda. „Nagu ütles geniaalne vene kirjanik Sergei Mihhalkov: kõik aastaajad on ilusad.”

Lembit Ulfsak kuulutati 2012. aastal sajandi filminäitlejaks
Foto: Aldo Luud/Õhtuleht
Aastaid mängis Ulfsak "Õnne 13-s" linnapea Uku Palmi tegelaskuju.
Foto: Indrek Mänd/ERR


Ulfsak sai „Mandariinidega” osa ka Hollywoodi glamuurist.
Foto: AFP/SCANPIX
1972. aastal tegutsenud ansambel Amor Trio: Tõnis Rätsep, Lembit Ulfsak ja Juhan Viiding
Foto: Valdur-Peeter Vahi/rahvusarhiiv


Ruuge Tüüp mängufilmis „Arabella, mereröövli tütar”
Foto: Viktor Mendunen/rahvusarhiiv

Lembit Ulfsak oli see, kes aitas aastaid tagasi televisioonis n-ö jalgu alla saada alles näitlejana alustanud Mait Malmstenil, viies ta justkui kogemata kokku oluliste inimestega. „Meenutan väga suure tänutundega, et Lembit sellist asja tegi. Tal ei olnud selleks mingisugust vajadust või põhjust. Aga see ei käinud ka nii, et tule, ma tutvustan sind sellele ja sellele. Ma sain lihtsalt kuidagi aru, et ta tegeleb sellega. Et miks mulle ühel hetkel üks ja teine helistas ning kutsus kusagile. Seal oli mängus Lembitu käsi,” meenutab Malmsten, Ulfsaki pikaaegne kolleeg Draamateatrist.

Teatriproovide või filmivõtete ajal omavahel palju ei räägitud, pigem oli tegemist üksikuste lausetega. „Lembit ei armastanud tühja juttu ajada. Kui ta midagi ütles, pidas ta vajalikuks seda öelda ja see oli tähtis,” meenutab Malmsten. Staažikas ja hinnatud filminäitleja Ulfsak ei kippunud ka võtteplatsil nooremaid kolleege õpetama. Nagu Malmsten tabavalt ütleb: „Ulfsaki-suguseid tuleb ise päriselt vaadata ja jälgida, siis saad häid mõtteid ka enda jaoks.”

Päris viimaseks etenduseks jäi Malmstenile Ulfsakiga Hendrik Toompere lavastatud „Vennad Karamazovid”. „Sellessamas etenduses juhtus nii, et alguses, kui tükk oli värske ja ma polnud veel materjaliga kodunenud, kärpisin kahel etendusel tekstiapsu tõttu Lembitu monoloogi välja. Tal põhiliselt just see monoloog üldse oligi ja ega ta õnnelik polnud, kui pidi vaikinult tulnuna ka vaikides lahkuma. Kinkisin talle kui muusikaarmastajale lepituseks Tommy Emmanueli kontserdi piletid. Ta polnud ka temast kuigi vaimustunud ja kinkis mulle omakorda plaadi Paco de Luciaga,” meenutas Malmsten üht lõbusat vahejuhtumit.

Lajatas oma otsekohesusega vaimukalt

„Arvan, et keegi ei vaidle vastu, et ta oli kahtlemata läbi aegade üks Eesti kõige vägevamaid näitlejaid,” lausub Märt Avandi, kes töötas Ulfsakiga koos nii Draamateatris kui ka võtteplatsil. „Inimesena oli ta tõesti erakordselt soe ja südamlik. Ma imetlesin Lembitut ikka tõesti piiritult. Ta on üks väheseid mehi, keda ma tõesti nii piiritult olen imetlenud.”

Avandi meenutab Ulfsaki imekspandavalt head huumorisoont. „See oli täitsa põrmustav. Ja ta oli nii otsekohene, et see oli kohati lausa jahmatav. Oma otsekohesusega lajatas ta vahepeal ikka nii vaimukalt – väga täpselt suutis asju mõtestada,” ütleb Avandi. „Ta suutis igas ajahetkes ja situatsioonis itsitada, mis on väga targa inimese tunnus. Ja kõiki olukordi oskas ta näha siiralt, otsekoheselt, täpselt, armsalt ja väga vaimukalt.”

Nende hiljutine ühine töö oli film „Vehkleja”, milles Avandi mängis peaosa. „„Vehkleja” võtetel andis ta mulle palju nõu – ma ikka helistasin talle ja küsisin nõu, kui mulle tundus, et see või too asi polnud hästi. Ta andis head nõu ja lohutas, kui mulle endale tundus, et ma mitte midagi ei oska. Ta on mind palju aidanud,” lausub ta. „Ta oli kuidagi nii suur mees, et tema tähelepanu, austust ja lugupidamist sa lausa tahtsid pälvida, tahtsid talle meeldida. Vähemalt mina küll ja ma arvan, et olen vaid üks paljudest.”

Polnud Hollywoodist vaimustunud

Peeter Oja ja Lembit Ulfsak olid aastaid väga head sõbrad. Ükskord küsis Lembit Peetrilt ühe sünnipäeva aegu (nende sünnipäevadel on kaks päeva vahet): „Kuule, Peeter, kas sul on veel nii vana sõpra kui mina?” „Lembit oli armas, südamlik ja vahva inimene. Näitlejana oli ta nagunii kõrgem klass, sellest ma ei räägigi,” ütleb Oja.

Aastaid tagasi olid Oja ja Ulfsak Baskini teatriga ringreisil ja ööbisid ühes Tartus hotellis. Ulfsak tegi Ojale ettepaneku ööbida ühes toas. Hommikul mindi sööma. Samas trupis oli ka Tõnu Kilgas, kellega vahetati hommikusi tervitussõnu. Ulfsak ja Oja uurisid, kellega Kilgas ühes hotellitoas oli. Tema ei saanud aru: mis mõttes kellega, kõik said ju omaette toa? See tuli Ulfsakile ja Ojale üllatusena. Nemad olid toona harjunud teadmisega, et teatrid on pideval kokkuhoiurežiimil ega suuda eraldi tubade eest maksta, ning läksid kohe ühte tuppa. Ega teatrijuht ka muidugi teistsugust ettepanekut ei teinud.

Inimestega sügavuti suheldes oli Ulfsak valiv, tunnistab Oja. „Kui inimene talle meeldis, siis meeldis. Ühest küljest oli ta avatud, teisalt hindas privaatsust. Olulised olid omad sõbrad, tilulilu talle ei meeldinud. Sõbrad räägivad, et ega Ulfsak ka Hollywoodis käigust just eriti vaimustunud polnud. Täpsemalt öeldes: loomulikult läks talle nagu kõigile inimestele korda see, kuidas tema tööd hinnatakse. Aga just see väline tilulilu polnud temalik,” tõdeb Oja.

Ulfsakile meeldis süüa teha. Ja kui külalised tulid – kas sünnipäevale või lihtsalt suvel grillima või jõuluõhtusöögile –, siis pidi sööki olema ikka nii, et otsa ei saaks. Seega pigem rohkem kui vähem. Ulfsaki vaaritatud pilaffi või hapukapsaste kohta jagavad paljud kiidusõnu. Kärt Anvelt, Liina Ristoja

4. juuli 1947 Lembit Ulfsak sündis Koerus.

1966. aastal lõpetas Tallinna 7. keskkooli.

Aastail 1966–1970 õppis Ulfsak Tallinna riikliku konservatooriumi lavakunstikateedris ja lõpetas selle IV lennu.

1969. aastal alustas noor Lembit Ulfsak oma pikka karjääri Noorsooteatris, kuhu jäi 1978. aastani.

1973. aastal tunnustati teda hooaja näitlejapreemiaga rollitäitmiste eest näidendites „Oliver ja Jennifer“ (Oliver) ja „Becket ehk jumala au“ (Kuningas).

Ulfsaki tolle aja suurimad filmirollid:

1970 „Tuulevaikus“ (Tuisu Taavi)

1971 „Don Juan Tallinnas“ (Florestino)

1974 „Ukuaru“ (Aksel)

1976 „Legend Ulenspiegelist“ (Thijl Ulenspiegel)

1977 „Karikakramäng“ (Mees)

1977–1978 mängis Ulfsak väga armastatud ja paljude lapsepõlve suureks osaks olnud telesarjas „Mõmmi aabits“ Rebase-Reinu.

Aastatel 1978–1985 oli Ulfsaki koduteatriks Draamateater.

1978. aastal pälvis ta II järgu näitlejapreemia näidendi „Ljubov Jarovaja“ Mihhail Jarovoi rolli eest.

Tolle aja väljapaistvamad filmirollid:

1981 „Karge meri“ (Toomas Andla)

1982 „Arabella, mereröövli tütar“ (Ruuge Tüüp)

1982. aastal tegi Ulfsak ka oma esimese režissööritöö filmis „Teisikud" (koos Leo Karpiniga).

1985–1994 töötas Ulfsak Tallinnfilmis näitleja ja lavastajana.

Ta lavastas kaks filmi: „Keskea rõõmud“ (1986) ja „Lammas all paremas nurgas“ (1992). Esimeses oli tal ka üks kandev roll, Hubert Raud. Veel üks tolle aja silmapaistvaimaid rolle 1988. aastal filmis „Ma pole turist, ma elan siin“ (Felix Kramvold).

1989. aastal tunnustati Ulfsaki Eesti NSV teenelise kunstniku tiitliga.

1990. aastate esimeses pooles lavastas Draamateatris kolm lavastust: „Silme eest läheb mustaks“,
„Meister“, „Tulumaks“.

1994. aastal sai temast taas Draamateatri näitleja.

1990. aastatel osales Ulfsak kahest ülimenukas kodumaises sarjas „Salmonid“ (1993–1995) ja „V.E.R.I.“ (1995–1997).

2001 – Uue aastatuhande hakul mängis ta paaris täispikas mängufilmis „Head käed“ ja „Karu süda“.

Ulfsak andis oma hääle ka paaris animafilmis: jutustajale „Lepatriinude jõuludes“ (2001) ja Mammut Mannyle „Jääajas“ (alates 2002).

Viimase aja tuntuimaks teletööks oli tal linnapea Uku Palmi roll „Õnne 13-s“

2006. aastal hinnati parimaks tema peaosatäitmist Draamateatri näidendis „Müügimehe surm“.

2012. aastal pälvis Ulfsak Eesti filmi sajandi meestähe auhinna.

2013. aastal mängis Ulfsak üht peaosalist Ivo Eesti-Gruusia filmis „Mandariinid“, mille rahvusvahelisest edust muu hulgas USA-s Kuldgloobuste ja Oscari jagamisel Ulfsak ka kohapeal osa sai.

2015. aastal oli Ulfsakil väiksem, vanaisa roll samuti ülimenukas filmis „Vehkleja“.

2017. aasta veebruaris tunnustas president Kersti Kaljulaid Ulfsaki Valgetähe III klassi teenetemärgiga.

22. märtsil 2017 suri Ulfsak pika ja raske haiguse tagajärjel.