Tuhkatriinulood pole jäänud minevikku. Piisas Eugen Ovidiu Chirovicil avaldada krimiromaan inglise keeles, kui temast sai hoobilt miljonär.

Mine võta kinni, äkki oligi Kaur Kenderil mõneti õigus, kui ta kuulutas, et eest keeles ei tasu kirjandust luua: müüb napilt ja kes see ikka niiväga soovib mingit eestlast tõlkida. Samuti võib sõnadesse seatud pilt jääda liiga provintslikuks, kui see on mõeldud pelgalt kohalikule lugejale.

Chirovici oli ajaloolase haridusega Rumeenia krimikirjanik, avaldanud kümme romaani. Ent turg oli napp, kõigest 20 miljonit inimest, ja vaene. Säärastes tingimustes raamatute avaldamisest ära ei ela, palk tuli välja teenida ajakirjanikuna.

Ühel hetkel, olles saamas pool sajandit vanaks, võttis Chirovici jalad selga ning kolis Inglismaale (ta abikaasa sai seal tööd) ning otsustas inglise keelele üle minna.

Piisas ühest maailmakeelselt romaanist, et Chirovici tulu kirjutataks seitsmekohalise numbriga. Eurodes. „Peeglite raamat“ müüs. Inglismaal niikuinii, kuid ka väljaspool. Saksamaal võidelnud tõlkeõiguste ees suisa 11 kirjastust. Selle aasta lõpuks on teos ilmunud 40 keeles.

Võiks arvata, et uus Dan Brown on sündinud. Tegelikult ei ole. „Peeglite raamat“ on küll psühholoogiline põnevik, krimiromaan kolmel tasandil, hea, kindlasti kõvasti üle keskmise, kuid ei midagi erilist. Uut ajajärku krimikirjanduses Chirovici esialgu ei ava.

Niisiis kolm tasandit, kolm tegelast, kolm nägemust.

Kirjastusagent saab käsikirja, kus kõneldakse veerandsaja aasta tagusest teadlase mõrvast Princetonis. Paraku lõpeb lugu 50. leheküljel, õigemini jääb pooleli. Kes mõrvar, miks mõrvas… Selgust pole.

Teine osa. Mõrvamüsteerium antakse edasi ajakirjaniku kätte, kes asub usutlema toonaste sündmuste keskel paiknenud inimesi. Üks räägib vähem, teine rohkem, ent kas kõik kõnelevad tõtt? Inimloomusel on ju võime unustada. Või soov? Või hoopis nähakse mitte seda, mis oli, vaid seda, mida taheti näha ja hinnati nii nagu taheti hinnata?

Ja lõpuks kolmas osa – mängu astub politseinik, kes omal ajal mõrva lahendamisega hakkama ei saanud. Uus info, uued tuuled…

Ehk siis kolm lugu, mis puutuvad siin kokku, seal lahknevad. Igal lool oma vaataja ja vaatepunkt. Eks sa proovi pilti kokku panna, kui sul on kolm erinevat puslet. Samas on tegu justkui sibulaga – koorid ühe kihi ära, jõuad järgmiseni.

***

„Nad kõik olid eksinud, nähes vaid enda kinnismõtteid akendes, millest üritasid läbi vaadata, ent mis tegelikult olid peeglid.

Üks suurepärane prantsuse kirjanik ütles kord, et mälestus kaotatud ajast ei ole tingimata mälestus ajast sellisena, nagu see oli. Ma arvan, et tal oli õigus.“