Raamatu tagakaanel seisab märge ajakirjast Forbes, mis kuulutab Jack Reacheri sarja: „…kõige kõvemaks kaubamärgiks kirjandusmaailmas.“

Vastu tollele väitele väga vaielda ei saa, aga siiski tuleks seda pisut leevendada: üheks kõvemaks kaubamärgiks. Sest kirjandusmaailmas on head veelgi. Aga see selleks.

Reacheri lugudega on nõnda, et sa tead, mida saad. Kui oled nordic noir’st ja briti krimkadest küllastunud või loed häid, ent mitte suurepäraseid raamatuid paar-kolm järjest, saabub hingerahu, kui järgmise Reacheri kätte võtad.

Vahelepõikeks. Sai aasta alguses lennatud ookeani taha ja pilk peale visatud miskile filmile, kus Reacherit kehastas Tom Cruise. Tõesti pilk, sest peategelane oli häbiväärselt ebaloomulik. Reacher, nagu raamatuist teada, on 198 sentimeetrit pikk ja kaalub 110 kilo. No kuidas saab teda mängida korvpallurite keeli pe**ehari Cruise oma 172 cm ja 65 kiloga?

Uues raamatus seikleb Reacher nagu ikka mitte kuskil USA-s, kui keegi kannab tema pangaarvele 1030 dollarit. Märgiline summa, sest kui sõjaväepolitseinik vajas kaaslase kiiret abi, saatis ta koodi 10-30.
Ühesõnaga, Reacheri kunagine võitlussalk saab Los Angeleses taas kokku. Õigemini see, mis veel alles – nelik – sest neli kaheksast on saadetud teise ilma ja nüüd tuleb pahadel selle eest tasuda.

Tapmist ja tagaajamist on loos küll, kuid märgatavalt enam mõttemänge, sest Reacher ja tema kompanjonid ei olnud treeningul, kui vanajumal ajusid jagas.

Reacheri stoorisid on keeruline omavahel võrrelda, sest hinnanguskaala, mille vahele raamatud mahuvad, on sedavõrd kitsas – kehvemad saavad hinde 9,7, paremaid 9,9. Kümmet punkti veel välja ei saa anda, sest Lee Childil peaks olema, mille poole püüelda.

„Ebaõnn ja äpardused“ on eesti keel 11. Reacher, kuid kirjutet on neid sama palju enam. Tahaks loota, et eestikeelsed raamatud võtavad vahe kinni, mitte ei lähe ingliskeelsed veelgi rohkem eest ära.