Kogukonnad ei ole alati valmis erivajadusega inimestega kõrvuti elama. Viimatine suurem vastuseis pärineb Antslast, kus rahvakoosolekul osales üle 70 inimese ja emotsioonid lõid lõkkele. Vallavanemal ei lastud rääkida, koosolekule tulnud karjusid.

„Erihooldekodudesse on aegade jooksul suhtutud kui elu lõppjaama. Seal elavatelt inimestelt ei oodata, et nad võiksid elus edeneda, õppida, töötada, isegi pere luua ja iseseisvama elu peale kolida,” ütleb AS-i Hoolekandeteenused kommunikatsioonijuht Kadri Lehenurm. „Muiatakse, kui me selgitame, et inimesed soovivad käia nt raamatukogus, ujulas või teatris. Või siis, et raske on leida tööd, kui hooldekodust liikuma ei pääse.”