„Tere!” hüüatab keegi rõõmsalt.

Kell on 8.40. Tõstan oma väsinud ilme nr 11 bussi määrdunud põrandalt kahtlevalt üles. Tõenäosus kedagi tuttavat siin kohata on nullilähedane. Rooliratta tagant vaatab mulle otsa hoopis särav bussijuht.

Kummaline.

Tallinna ühistranspordi sõidukitesse sisenedes ei pea harilikult suu paotamisega arvestama. Küll aga on tervitamine rutiinseks saanud Kadaka-Kunstiakadeemia marsruudil sõitjatele.