Isegi keskpärasel suvel on mere ääres alati palju rahvast, olgu rannajoon nii pikk ja luksuslik kui tahes. Kõik vaiksed, kunagi inimtühjad rannasopid on kas ammu avastatud või eriti külma veega.

Pärast sellist rahvarohket rannapäeva tahaks puhata kohas, kus peale minu pole kedagi, on ainult vaikus. Tahaks lihtsalt istuda ja vaadata, kuidas jõgi voolab mööda või päike järvelt vastu peegeldab.

Kirjutan seda Portugalis Douro jõe ääres terrassil istudes. All vookleb jõgi viinamarjaväljadest roheliste mäekülgede vahel, üksikud laevad kulgevad veiniistandustest Porto poole. Õhk on varahommikul karastavalt jahe, alles võtab hoogu 30 soojakraadini ronimiseks.

Ilmselgelt on sel põhjus, miks nii paljud filosoofid, Nobeli kirjanduspreemia võitjad ja poplaulude autorid on aastatuhandete jooksul kasutanud oma loomingus voolava jõe kujundit.

Aga vaikusega kahekesi olemiseks ei pea lendama Euroopa teise otsa ja siis peaaegu püstloodis mäest üles sõitma (ehkki võib, ja ka mägesid kartvad inimesed ei pea muretsema, sest alati on mõni lahke kohalik, kes korraks teie eest rooli istub ning kõige järsemat ja kitsamat tänavat mööda paarkümmend elutähtsat meetrit sõidab).

Sama idülliliselt kui Douro voolab Pärnu jõgi. Ja tegelikult on Riias Daugava ääres ka väga mõnus vee ääres istuda, ehkki kindlasti mitte nii vaikne. (See-eest on menüü jällegi hulga parem.) Aga kui teie suvepuhkuse lahutamatu osa peab olema võimalus ujuda peaaegu nii kaugele, et enam ei jaksa, mitte lihtsalt sinnani, kus teine mudane kallas vastu tuleb, siis õnneks on meil ohtralt järvi ka.