Ajalool on kirjutaja nägu. Viis kümnendit hariti meid kui SSOR-i õnnelikke järglasi, ainult et too Suur Sündmus polnud kaugeltki säärane, nagu ajalooõpikuis kirjeldati.

Kaasaegsel põlvkonnal pole SSOR-ist aimugi. Niisiis: tegu on Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooniga, mille aastapäevi tähistati novembris.

See oli poliitiline malepartii, milles Vladimir Iljitš Lenin tegi geniaalseid käike, matistas kodanlased, menševikud ja esseerid ning lõi Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu, mis pidi juhtima inimkonna paradiisi ehk kommunismi. Ei juhtinud.

SSOR-i finaal oli kangelaslik Talvepalee vallutamine, millest kirjutasid värvikalt kõik ajalooõpikud. Paraku viksiti sündmused maha Sergei Eisensteini kostüümidraamast „Oktoober“, mis valmis kümme aastat hiljem ÜK(b)P palvel ehk käsul. Soomuslaev Aurora paugutab, rünnak Talvepaleele, lasud, hukkunud…

Tegelikkuses ei midagi säärast.

Pealtnägija, Prantsusmaa diplomaadi Louis de Robieni sõnul oskas Aurora 400 meetri kauguselt pea kõik mürsud Talvepaleest mööda saata… „peaaegu iga lasuga, saates šrapnellkuulid kas vette, oma jalgade ette või kurat teab, kuhu.“

Enamus Talvepalee kaitsjaist olid juba varakult jalga lasknud, naispataljon varjus ühte ruumi ja üleüldiselt olid kõik õnnelikud, et said alla anda. Mispeale otsustas töölisklass tsarismi kantsi purustada ja rüüstata.

Britid, kes toimunut jälgisid, kirjeldasid hiljem, et üksik sõdur üritas rüüstajaid manitseda: „Seltsimehed, see on rahva palee. See on meie palee! Ärge varastage oma rahvalt!“ Seepeale andsid mõned oma haletsusväärse röövsaagi häbiga tagasi: „tekk, kulunud nahkne diivanipadi, vahaküünal, riidepuu, Hiina mõõga katkine käepide.“

Raamatus „Revolutsiooni küüsis“ räägivad võõrad. Välismaalased, kes viibisid 1917. aastal Petrogradis, pidasid päevikuid, kirjutasid artikleid ja saatsid kirju. Helen Rapoport kogus materjali kokku ja kirjutas parimate palade põhjal sellest, mis Veebruarirevolutsiooni, juulisündmuste ja SSOR-i ajal tegelikult aset leidsid.

Kõrvaltvaatajad võinuks muiata, kuidas ühtäkki suur Venemaa ei tea, mil moel olla ja käituda ja mida teha, kui see poleks olnud traagiline. Kellelgi polnud arusaama, mida revolutsiooni võit ja uue riigi sünd tähendab. Ei teatud sedagi, mis on demokraatia ning seda juurutati omapärasel kombel.

Raamatus kirjeldatakse, kuidas trammis tõsteti välja ja lasti kohapeal maha noor mees, kes olla ühelt naisterahvalt rahakoti varastanud. Laiba läbiotsimisel mammonat ei tuvastatud, misjärel selgus, et naisel oli see voodri vahele kukkunud. Kui demokraatia ja võrdsus, siis demokraatia ja võrdus – nõnda lasti ka naine maha.

Vaat selline oli töörahva riigi algus.