See, millal üks Eesti andekamaid laululoojaid Rein Rannap jõuab ükskord oma esimese ooperini, oli tegelikult ainult aja küsimus. Ja ajastus on praegu suurepärane. Kunagised noored, kes on koos Rujaga üles kasvanud ning kelle jaoks vaba mõtte kandjaks oli Rannapi vaimukas muusika, Põldroo ja Nõgisto kitarrisoolod ning Alenderi lavaline julgus, on nüüd jõudnud ooperis käijate ikka. Ja mis võiks olla toredam sellest, kui tuttava ja armastatud helilooja muusika jõuab sinuni nüüd üle punase vaiba ja lühtrite all. Mis siis, et telgis – ikkagi ooperifestivalil.

Rannap on alati elanud ja loonud žanre ja mõjutusi kokku kogudes, neid omavahel segades ja sealjuures isikupära luues, jäädes truuks ainult oma erakordsele väljendusviisile. See on tema tugevus ja vahel võib-olla ka nõrkus.