• „Olen siin koos ema Nataliega Leningradis ekskursioonil, pilt on tehtud Peterhofi palee pargis. Ema töötas õmblusateljees naeruväärse palga eest, aga teenis kodus tellimuste peale õmmeldes lisa. Õmbles kõike, mida oskas. Kange Hiiumaa naisena oskaski kõike. Õmblusateljeest eraldati emale turismituusikud reisiks Leningradi. Tuusik oli ka mulle ja isale, aga isa polnud nõus kaasa tulema. Mu isa Mihkel sõdis vabatahtlikuna sakslaste poolel Leningradi all, Narvas ja Sinimägedes. Just Leningradi lähistel toimunud lahingutes oli ta saanud kuus kuulihaava kõhtu ja jalgadesse. Imekombel jäi ellu ja lubas siis endale, et ei lähe iial enam Piiteri alla tagasi. Ja pidaski oma sõna, läksime emaga kahekesi.

Olin ema poolt väga hoitud ja armastatud laps. Isa saadeti pärast sõda ligemale kümneks aastaks vangilaagrisse. Sealt naastes kollitasid teda nagu paljusid ta saatusekaaslasi lootusetuse tunne, alkoholism ja muud hädad.

Sama pildiga seoses tuleb meelde, et elasime toona Tartu maanteel vanas tööliskasarmus 15-ruutmeetrises kööktoas kuuekesi – lisaks meile ka vend, tema naine ja laps – nagu silgud pütis. WC ja veekraan olid koridori peal kogu majarahval ühised.

Praeguseks on vanemad ammu siitilmast lahkunud. Nagu ka vend Jüri, kes oli omal ajal kibe käsi veepallis.

Kahtlemata oli Kalevi Jahtklubi tähtis koht. Ilmusin sellesse n-ö purjetamiskosmosesse, mida juhtis legendaarne purjetamistreener Taavi Org, teises klassis. Jäin sinna pidama kuni 16. eluaastani. Kõik suved, alates maist kuni oktoobrini, toimetasin kas Pirital või olin purjetamislaagrites Paatsalus, Taganrogis, Sevastopolis ja teab mis imekohtades veel.

Pilt on tehtud ajal, mil olin hiljuti tulnud NSVL-i esimeseks meistriks jahiklassis Optimist. See on laste purjetamisklass.

Muidugi olin uhke, aga mitte liiga. Ega minust toona väga oodatudki, et tulen Nõukogude Liidu meistriks. Aga võistluste käigus toimus minu oskustes ja ka ajus justkui väike plahvatus. Just võistluste ajal jõudis kohale, et ma oskan sõita ja tahan võita, olen kaval ja kui vaja, halastamatu oma võistluskaaslaste suhtes...

Jätsin purjetamise, sest muusika tuli vahele. 15–16-aastaselt hakkasin mängima koolibändides ning spordilaagrites laulma ja kitarri plõnnima.

Paraku viis elu mind üsna kohe kokku tolle aja mõistes tippmuusikutega. Läksin purjetamisest sisuliselt otseteed Rujasse. Mu ümber hakkas tiirutama teistsugune maailm – muusikamaailm –, kuhu lihtsalt tuli jäägitult pühenduda. Hiljem kripeldas veel mitu aastat (ja kripeldab ausalt öeldes vahel tänapäevalgi) küsimus, et mis oleks saanud, kui oleks omal ajal purjetamises natuke rohkem pingutanud.

Teisalt ma kujutan ette, et ega nõukogude sportlase elu poleks minu jaoks olnud atraktiivsem sellest, mis tegelikult tuli.

Õnneks on elu mind purjetamise juurde tagasi toonud. Sõidan võidusõite ja osalen võimalusel kõikidel tähtsamatel regattidel Eestis. Purjetamine on tegevus, mis aitab mul inimeseks jääda ja ennast vaba mehena tunda.

• „Pilt on tehtud just sel päeval, kui mind taas saadeti tagasi Lasnamäelt sõjaväe kogumispunktist, kõrval vana sõber Ain Varts.

Mind üritati kuni 27. eluaastani pärast ülikooli lõppu igal kevadel ja sügisel sõjaväkke võtta. Kutsuti aga sõjakomissariaati ja sealt saadeti juba Lasnamäele kutsealuste kogumispunkti.

Sinna vahele mahtus alati episood, kus mul aeti pea kiilaks. See oli kogu selle jama juures kõige alandavam. Kujutad ette, mida tähendas kiilaspea ajal, mil kõik inimesed käisid ringi õlgadeni juuste ja alt laienevate teksadega. Kiilakad olid üldjuhul vene pätid või äsja vanglast vabanenud kaabakad. Ja mina, kes ma olin juba üksjagu tuntud kitarrimängija, nägin välja nagu miski rets. Põdesin oma kiilakat pead tohutult, kandsin isegi ema parukat, et kiilakana mitte silma paista.

Sõjaväest pääsesin tänu n-ö diagnoosile. Iga haritud inimene muidugi teab, et psüühilist haigust pole võimalik teeselda, õppinud spetsialist tõmbaks sind kümne minutiga vahele. Aga Paldiski maantee haiglas, kuhu mind uuringutele saadeti, ma millegipärast meeldisin raviarstile. Kokkumäng tohtriga viis selleni, et Nõukogude armee ei saanud mind kuidagi kätte, kuigi väga proovis.”

• „See pilt on tehtud Mustamäel kodu kõrval. Elasin seal kahetoalises korteris ja meil polnud mingit lootustki, et võiksime koju päris enda telefoni saada. Aga bändiliikmed elasid kes Lasnamäel, kes kesklinnas – suhelda oli ju vaja. Rannapil oli kodus telefon, ja ka Alendril. Minul tuli telefoniputkade uksi kulutada. Kõne hind oli kaks kopikat. Tänapäeval, kui kogu suhtlemine on nii lihtne – saadad meili või võtad taskust telefoni ja helistad –, on naljakas isegi mõelda, et sellest putkast toimuski asjaajamine. See oligi ainus sidevahend. Aga saime oma asjad suurepäraselt aetud. Võib-olla tänu sellele, et sidepidamine oli toona nii palju keerulisem, olime rohkem üksteisega koos. Tahtsime olla.”

• See on ETV-s komsomolisaate „Infomiin” salvestamisel tehtud foto. Üldiselt olid need sisu mõttes muidugi lausjurad saated. Aga et noored seda jama üldse vaataks, kutsuti tuntumaid pop- ja rokkmuusikuid sinna esinema. Mängisime seal „Musta ronka”. Küllap see on üks esimesi n-ö pop-Ruja videoid.

Nagu ikka, läksime Rannapiga vaidlema, et mismoodi teha ja kuidas olla. Proovi käigus võttis Rein ühtäkki mu kidra enda kätte ja hakkas aga näitama, kuidas olema peaks. Minulgi polnud mingi probleem klaverit markeerida. Tahtsimegi seda lugu niiviisi salvestada, aga korralikud televisioonitöötajad mitte ei palunud, vaid suisa käskisid meil kohad ära vahetada – muidu ei saavat aru, kumb meist on kumb.

Naljakas ongi see, et kuigi me Rannapiga ju väliselt ja füüsiliselt väga sarnased inimesed pole, aetakse meid tänaval seniajani segamini. Paljude jaoks on Ruja kuvandis kaks enam-vähem ühesugust kolli. Ja ega ma ausalt öeldes viitsigi enam vastu vaielda.

Just paar päeva tagasi ma esinesingi poes Rein Rannapina. Ei käitunud just väga hästi, aga ega Reingi alati väga hästi käitu.”

• „Nõukogude ajal korralikku pilli naljalt endale osta ei saanud, sest neid lihtsalt ei olnud. Ja kui oli, siis maksis see kolossaalseid summasid. Kitarri, mida ma sel pildil mängin, sain Uno Loobi käest. Andsin talle ühe enda kitarri vastu. See on Gibson SG koopia – seesama kuulus koopia, millest räägib Propelleri lugu „Karuks istus vangitornis”. Minu esimene korralik pill, mille me koos Ain Vartsu ja Riho Sibulaga eriti sobivaks timmisime.

Selle pilliga on mängitud Ruja n-ö progeaja põhilood. Minu jaoks väga tähtis pill. Praegu on mul originaal Gibson, aga seda vana pilli – ehkki oli Jaapanis tehtud koopia – meenutan heldimusega.

Mu järgmine pill oli selline, mida ma kirglikult vihkasin. Maksis 5000 rubla – nii palju maksis toona auto – ja ma vihkasin seda pilli kõik need viis aastat, kui sellega mängisin.

Muide, pilti vaadates mäletan isegi lugu, mida mängin: „Meie elu”, väga bluusikas asi.”

Olin purjejaht Lennuki kuulsusrikkal ümbermaailmareisil kahe etapi vahetusliige. Üks neist oli see, mis viis mööda iidset mereteed Buenos Airesest ümber Kap Hoorni (ehk Hoorni neem Lõuna-Ameerika lõunatipus) Valparaísosse. Saan tänu sellele öelda, et olen üks kaheksast Eesti purjetajast, kes on selle tee läbinud. Just seetõttu kannan kõrvas kõrvarõngast.

Aga enne Hoorni neeme läbimist tegime peatuse Aguirre lahes. Oli plaanis korraks puhata, aga jäime sinna nädalaks.

Kord, kui ülejäänud seltskond läks järjekordsele maaekspeditsioonile, jäin koos Kaido Kamaga vahti. Saaremaalt olid mulle kaasa pandud käsitööna punutud kalavõrgud, kapten Mart Saarso käskis need ses väga sügavas lahes vette panna... Nii tegime, ise jäime Lennukit valvama ja ühtlasi vaikselt napsu võtma. Kui kahe tunni pärast läksime võrke vaatama, oli võrk täis 2–3-kiloseid purakaid, kel oli hämmastaval kombel elevandi lonti meenutav nina ning silmapaistvad kihvad. Kala nägi välja nagu ujuv vampiir. Selle kalaliigi nimi on kõblasnina. On ütlemine – mida sügavam vesi, seda koledam kala. Kõblasnina puhul peab see täielikult paika.

Kaido Kama üritas sellest meeskonnale lõunasööki valmistada, aga peab ütlema, et sissesoolatud kustukumm on selle kõrval maitsev. Pealegi eritas kõblasnina noaga lõigates jälki kusehaisu. Kõik see rikkalik saak tuli merre tagasi visata. Krabidel oli muidugi pidu.

• „Pärast Muhu Väina regatti jäi me jaht Merikotkas Hiiumaale sadamasse. Pidin selle tooma Tallinnasse tagasi. Mul ju teine kodu Hiiumaal. Ühel päeval otsustasimegi abikaasa Monika ja kahekuuse tütre Roosi Nataliga hakata Tallinna poole tulema. Jahil olid ka Monika õde ja tema ameeriklasest mees. Esimesed kümme miili sujus lõbusalt, aga ilm keeras väga kiiresti p...sse. Niigi pole imikuga purjejahil olla just lihtne. Aga kui ilm ka nöögib, siis... Leidsime Roosile koha spinnakeri kotis, mis kõigub kajuti lae kohal. Roosi oli peale minu ainus, kes seekord merehaigust ei põdenud.

Täna on Roosi 17-aastane ja Tallinna balletikooli teisel kursusel. Pean talle pöialt. Need trepiastmed, mis sellel elukutsel edasi viivad, on väga järsud, aga võivad viia väga kõrgele.

Abikaasa Monikaga on meil ühine firma, tema on selle tegevdirektor ning mina loovjuht ja autojuht.

Vanem poeg Jan-Erik on filmi ja reklaamirežissöör firmas nimega Kuukulgur. Keskmine poeg Robin on lõpetanud Otsa- kooli ja on elukutseline bassimängija. Praegu õpib Tallinna ülikoolis riigiteadusi. Poeg Joonatan lõpetas just kunstiakadeemia maali eriala Jaan Toomiku õpilasena ning hakkab magistrantuuris õppima animatsiooni ja filmi. Paraku on, jah, juhtunud nii, et kõik mu pereliikmed tegelevad kaunite kunstidega ja mina üksi pean raha teenima. (Vali naer.)”