Sai siin ühele väljaandele kribitud artikkel Paula Hawkinsi fenomenist pealkirjaga „Iidsetest apokriivadest tüdrukuni rongis“, ja et laiskus on inimese loomuses, kasutaks selle teistkordseltki ära mõningate täiendustega, sest nüüd on loetud ka „Vete sügavusse“.

***
Naised on krimikirjanduses figureerinud aegade algusest. Piibli kaanonitest välja jäänud apokriivades on lugu, kus Püha vaim virgub noores mehes Taanielis, kes vabastab detektiivitöö tulemusena kauni Susanna valesüüdistustest ja päästab ta kividega surnukspildumisest. Ent sajandeid olid naised krimilugudes ohvrid või äärmisel juhul roimauurija abilised.

Ju oli see kapitalistlik materialism, mis naised kuritegude lahendajaiks muutis. Ehk mitte veel läinud sajandi alguses, kui Agatha Christie lõi legendaarse miss Marple, aga hiljem kindlasti.

Põhjus on lihtne – krimkasid loeb rohkem naisi kui mehi. Oluliselt rohkem. Miks? Britid on asja suisa teaduslikult uurinud ning selgub, et naised vajavad adrenaliini ja kuna nende hirmutunne on suurem kui meestel, piisab ärevuse tekitamiseks krimkast. Tihtipeale samastuvad naislugejad kuritegu uuriva peategelasega – eriti, kui too on samast soost – ning saavad elada läbi riskantse teekonna kaagi tabamiseni ennast ohtu seadmata.

Naised armastavad samuti ajugümnastikat ja seda üks hea krimiromaan pakub. Ka on tore lugeda õigluse võidust, sest kurjategija saab lõpuks karistada. Ning kui romaanis leidub pisut armastust, siis on tundeidki topelt.

Niisiis, kui kõik kokku viia, on müüginumbritele kasulik, kui krimiloos tegutseb peategelasena naine. Tõsi, alguses olid naisdetektiivid leebed ja õrnad, ent mida aeg edasi, seda „bitchimaks“ nad muutusid, kuni jõudsid viimase piirini, mida esindab kõige eredamalt lohetätoveeringuga tüdruk ehk Lisbeth Salander, kes on Stieg Larssoni Millenniumi triloogias ühtaegu ohver, uurija, kohtunik kui ka karistuse täideviija.

Kui miss Marple oli amatöördetektiiv, siis täiesti kõrvaliste mõrvauurijate ajastu algas samal hetkel, kui ilmus nordic noir kirjandusvoolule aluse pannud Peter Høegi „Preili Smilla lumetaju“, kus Gröönimaal sündinud teadlane lahendab naabripoisi surmajuhtumi.

Ühel hetkel hakkas nordic noir end ammendama ning krimikirjandus muutus kui kinniseks tiigiks, mis vajas värsket vett. Ja allikas leiduski –2012. aastal üllitas Gillian Flynn isepärase psühhopõneviku „Kadunud“, kus kaks lugu – mehe ja tema kadunud naise oma – kulgesid paralleelselt ning lõikusid alles viimastel lehekülgedel.

„Kadunud“ ilmumise järel tekkis paus ja siis järgnes plahvatus, mille vallandas Paula Hawkinsi võimas ja pinget täis „Tüdruk rongis“.

Raamatu peategelane, alkohoolik Rachel, julgemata korterikaaslasele tunnistada, et on ammu töölt lahti lastud, sõidab iga päev rongiga Londonisse ning elab aknast nähtud maailmas. Ent seal toimuvad ootamatud muutused – ideaalperekond keda Rachel iga päev aknast näeb, puruneb, sest naine kaob. Juhtub nii, et just Rachel asub kadunut otsima.

Lisaks Rachelile jutustavad veel kaks naist oma loo, mis kirja pandud päeviku vormis, kord minevikus, kord olevikus. Liinid põimuvad ja lahknevad, kuid tervikpilti ei teki enne, kui viimane pusletükk paigas.

Kas „Tüdruk rongis“ just buumi vallandas – sest psühhothrillereid pole just lihtne kirjutada – aga kirjandusžanr hakkas levima ning ka varem kirjutatud samalaadsed raamatud kogusid uut populaarsust.

Samas kui võtta pärast rongitüdruku saagat ainuüksi maakeeles ilmunud psühholoogilised põnevikud, saab kokku terve riiulitäie – Michel Bussi, S. K. Tremayne’i ja Sabine Durranti teosed, Megan Abbotti „Sa saad mind tundma“, Eugen Ovidiu Chirovici „Peeglite raamat“, Malin Persson Giolito „Vesiliiv“, Martin Suteri „Montecristo“, Ruth Ware’i „Pimedas, pimedas metsas“, B. A. Parisi „Suletud uste taga“, Herman Kochi „Õhtusöök“…

Niisiis panid Flynn ja Hawkins millelegi aluse.

**'

Nüüd vete sügavusest.

Hawkinsi uus raamat on krimkalikum, kui tema tüdruk rongis. Samas sama tume ja melanhoolne. Linnakese kõrval on jõgi, olles kogu eksistentsi kese. Selle kõrval elatakse, sinna surrakse. Viimane mineja on üksikema, kelle tütar jääb maailma ulgumerele. Eelviimane oli noor ja süütu tüdruk. Kas nad lahkusid vabatahtlikult või mitte? Hulk tegelasi räägib jupikaupa oma loo, millest joonistub tervikpilt, tuues hämara mineviku mitte just kaunimasse tulevikku.