Edgar Savisaarega (67) intervjuud kokku leppida pole lihtne. Ta ei soovi endast rääkida ega ajakirjanike peale oma aega kulutada. „Annan intervjuusid siis, kui mina tahan, mitte siis, kui ajakirjanikud tahavad,” ütleb ta, kui mind kolmapäeva hilisõhtul Hundisilmalt ära saadab. Hetke, kui Savisaar ise tahab, on üsna raske tabada. Kohtume alustuseks pühapäeval, ent Savisaarel pole siis intervjuuks üldse mingit tuju. Ta tahab teha hoopis muid asju ja tüütu intervjuu, kus küsitakse jälle teab mis asju, nende hulka ei kuulu. „Aga ma mäletan sind küll,” mainib ta tusaselt. „Me tegime sinuga pihlakate all pilti.” Ja kiirustab siis ratastoolilükkajat, et see ta kohe linnast Hundisilmale tagasi viiks. Pihlakate all pilti? Minuga? Millal?

Kolm päeva hiljem on Savisaar sootuks leebemas tujus. Lepime kokku, et kohtume pärast kogu päeva kestnud kohtuistungit Hundisilma talus. Edgar suhtleb vabalt, saadab istungi ajal sõnumeid ja vastab pärast seda rõõmsalt telefonile. Hundisilmal on laud kaetud, küünlad põlevad ja juttu jätkub hiliste õhtutundideni. Oleme enam kui oodatud. Ta mäletab täpselt, kus me pihlakate all pilti tegime.