Kõik mäletavad, kuidas septembri lõpus sõitsid Tallinnasse pea kõik ülejäänud 27 EL-i riigi juhid ja läikivad limusiinid vurasid politseivilkurite sähvivas säras läbi Eesti pealinna. Tippkohtumine läks kui õlitatult, piinlikke vahejuhtumeid ei olnud, sest eeltöö oli ametnikel hästi tehtud. Mõned kurtsid pärast, et seetõttu oli üritus igav.

Sellesama ministritevahelise „igavuse” saavutamiseks läheb mõnikord tohutult auru, mida üritatakse avalikkusele mitte näidata. Muredele pannakse n-ö tempel peale ja need hoitakse endale. Kuid Eesti Päevaleht saab konkreetsetele dokumentidele toetudes heita pisut valgust kabinettides möllavatele emotsioonidele. Suures plaanis on riikidel Eesti eesistumise peateemaks olevas diginduses palju ühist, kuid traditsioonilisematesse küsimustesse puutuvates aruteludes, kus eri riikides on erihuvid ammusest ajas sügavad juured kasvatanud, võivad asjad suisa üle keeda.