Bert on end terve elu teistsugusena tundnud. Ta on kasvanud peres, kus vanemad küll lahutasid, kui Bert oli 17-aastane, ent tundnud siiski oma ettevõtmistele kogu aeg toetust ja tugevat seljatagust. Ema on olnud Berdi suurim fänn, kes elab kiitvalt kaasa ka poja näosaate etteastetele. Bert on olnud talle ka hea poeg, kui salaja muusikakooli õppima minek välja arvata. Isegi murdeiga möödus tal oma sõnutsi pehmelt ja nähtamatult. Mingit koolivägivalda pole ta kunagi kogenud, sest koolikaaslased olid kõik kodu lähedalt, ja alandusi või pilkeid oma orientatsiooni pärast pole ta samuti pidanud läbi elama. Seepärast jääb talle arusaamatuks kurjus, millega suur osa inimesi kooseluseadust kostitab.