Ajakirjanikuna Eesti Euroopa Liidu nõukogu eesistumist kajastades tekkis Kultuurikatlas tunne, nagu oleks kasiinos. Pressikeskuse ruumid paiknesid keldrikorrusel, pressikonverentsid toimusid samuti akendeta ruumis ja kui oligi võimalik suurde saali piiluda, siis oli seegi teatri black box’i tüüpi. Aknad (loe: välisvalgus ja seetõttu ajataju) olid ainult toitlustusalal. Kuid eesistumise ajaks Kultuurikatlasse loodud sisekujundus ja hommikust õhtuni kestev linnulaulusalvestis ei tekitanud kunagi tunnet, et on õhtu või öö.