Huvitav, kas advokaat Perry Masonil üle ei aja, et talle vähimatki puhkust ei anta. Olles just lahendanud juhtumi sinisilmse blondiiniga, istub ta koos veetleva sekretäri Della Streeti ja eradetektiiv Paul Drake’iga restoranis õhtut söömas, kui ligi astub härrasmees, palub abi ja räägib miskitest kuldkaladest.

Nii ta on. Autori käes on võim oma tegelasi koormata ning kui ta ei soovi Masonile anda päevagi puhkust, siis peab too paratamatusega leppima.

Nagu ikka, proovib Mason töö tagasi lükata, ent Street kirjeldab üht neidu, kes on abipalujaga samas lauas, kui kullakaevajat. Et siis kuldkala ja kullakaevaja, arutleb Mason, peab kooslust piisavalt huvitavaks ning asub asja uurima.

Nagu ikka, on neiu – kullakaevaja (ses mõttes, et ei lepi piskuga vaid kaevab oma lihtsa ja toreda silmarõõmu jaoks võimalikult suurt rahahunnikut ärimeeste käest välja) – hädas ja teda kiputakse vangi panema.

Hädas on ka härrasmees – kuldkalakasvataja – kelle loorsaba teleskoobid (on selline kala, teleskoopsilmadega ja süsimust) kadusid.

Nagu ikka on segadust kuhjaga – isegi lugeja kipub rägastikus ära eksima – ja keegi peab kogu pusa kuidagiviisi lahti harutama. Masonil on silma, ta märkab detaile, paneb neist pildi kokku ja voilaa! Lahendus on käes!