Kui mõtleme Eesti lõppeva aasta ilmadele, meenub ilmselt eeskätt lõputult kaua püsinud kõle kevad. Veel nädal enne volbrit ehk 25. aprillil õnnestus selle kirjatüki autoril jalgpalli mängida oludes, kus sooja oli kaks kraadi ja terve õhtupooliku pildus krae vahele jubedat lörtsi. Kevad hilines, loodus oli külma tõttu tavapärasest puhkemisest mitu nädalat maas ja ega suvigi hiljem tahtnud hästi käima minna, vaid visises jõuetult kui tühjenev õhupall. Ei mingit võimalust 2. juuniks väljaspool solaariumit pruuniks saada, kui tuntud laulu parafraseerida. Augustis viskas ilmataat ka paari päeva jagu pärissuve vahele, aga ühegi leitsakuga lõppenud suvi küll mällu ei sööbinud.
Ent tuleb taas tõdeda, et üldine suur kliimapilt ja igapäevane ilm on ise asjad ja seda, mis toimub meie väikeses maanurgas, ei saa laiendada kogu maailmale. Planeet tervikuna on veetnud tänavuse aasta päris tõsises leilis.