Kolmandat aastat riigikogus töötav endine teletäht Maire Aunaste (64) on pärast Aafrikast naasmist tõbine mis tõbine. Kui intervjuud kokku lepime, kähiseb Aunaste telefonis kohutavate köhahoogude vahelt peaaegu hääletult. Mõni päev hiljem on köha küll vähemaks jäänud, aga hääl endiselt imelik. Seda teeb kliimavahetus pöörasest kuumusest peaaegu miinusesse, tähendab Maire ise. Aga olgu pigem miinus kui lagipeas kõrvetav kuumus, nii et iga juuksekarva otsas ripub higitilk, täpsustab ta kohe. Mida Maire Aafrikas tegi? Miks ta viimasel ajal nii varjus on olnud? Kas monotükk riigikogu telgitagustest on juba valmis kirjutatud? Nende küsimustega maandungi riigikogu majas tema hubases vanamööbliga sisustatud kabinetis.

Oled elanud aastaid talviti korteris, kus sooja on vaid üksteist kraadi, ja harjunud külmas olema. Kuidas sa Aafrika kuumuses hakkama said?

Seda ma kõige rohkem kartsingi. Ma ei rõõmusta, kui tean, et pean minema kuuma kohta. Mind paneb alati imestama eesti rahvas, kes saab ainuüksi sõna „soe” peale õnnelikuks. Mul on vastupidi: juba lapsest saati ei suuda ma käia saunas, sest mul on seal kuum. Olla kaheksa päeva kliimas, millega minusugune ei ole harjunud, on kahtlemata piin.