Indrek Hargla jätkab teekonda, kuulutamaks oma tõde ja oma ajalugu.

Hargla on loonud oma keskaegse Tallinna (apteeker Melchiori lood), oma Muinas-Eesti (Raudrästiku aeg), oma teispoolse Lõuna-Eesti (Süvahavva)... Nüüd on käes lahti seletada Merivälja anomaalia saladus.

Hargla raamatutes peitub mingi fluidum. „Merivälja” on lihtne raamat. Rahvalik. Otsest pinget justkui ei oleks, see jaotub 500+ leheküljele, aga hakkad õhtul lugema ja loed ja loed ja ühtäkki on kell paar tundi üle südaöö. Märkamatult. No ei ole see üheöö raamat – et enne käest ei pane kui lõpp käes – aga mõjub üsna sarnaselt.

Eks Harglal ole tõmme seletamatu poole ja mida see Merivälja UFO ikka muud on. Sõidad päevast päeva tollest anomaalsest paigast mööda – raamatus oleval kaardil on Hargla maja kenasti peal – ja hakkabki hinges kummitama.

Idee andnud Harglale pilt, kuidas üks neiu lükkab Meriväljal ratastoolis härrasmeest. Ja nii see lugu ka algab – Elva piiga Karin saab tööd ratastooli aheldatud kirurgi hooldajana ning satub vaikse keeristormi keskele, mis tiirleb ümber Objekti „M”, nagu anomaaliat nimetati.

Üks müüb tükki UFO-st, tahtes selle eest kümme miljonit krooni, müüb teinegi, kolmas lööb üleaisa, neljas, uhke ärimees, ei jäta rikkusega eputamata, viies, teismeline, otsib elu esimest seksi, kuues, seitsmes, kaheksas... Kõiki ühendab müstiline väljapressija, kes teab inimeste sügavamaidki saladusi ja annab ohvritele pealtnäha kummalisi ülesandeid.

Ja siis veel too Objekt „M”, mille kohta ei teata, kas ta on alles või ära viidud, „julged mehed” minevikust ehk kgb-lased, kes olevat pugenud kõikjale nii äridesse kui parteidesse, kadunud viiuldaja... Suhete ja sündmuste sasipundar tundub esmalt kaootiline, kuid tasapisi hakkavad pusletükid paika loksuma.

Hargla on väitnud, et ei usu vaimudesse ega kolavatesse hingedesse ning tal polevat mingit põhjust teadaolevaid loodusseadusi kahtluse alla seada, kuid ometi kohtab tema raamatuis persoone, kel on paranormaalsed võimed. Nii „Meriväljaski”. Eks ta ole, eestlane on ju nõiarahvas. Otseselt ei saa just öelda, et Süvahavva on kolinud Tallinna veerde, aga midagi sinnakanti.

Eessõnas ütleb Hargla, et paljudel tegelastel on prototüübid ja kes viitsib, võib need ehk välja uurida. Näiteks kadunud viiuldaja on tegelikkuses Lemmo Erendi, kes 1996. aastal Soome laevalt haihtus. Ka on mitmed sündmused reaalselt juhtunud.

Lõpuks selgub tõde Objekti „M” kohta. Hargla tõde.